Andmebaas
Meie andmebaas on vabaks kasutamiseks kõigile ajaloo- ja arheoloogiahuvilistele. Kui kasutad meie andmebaasi, palun ära unusta viidata:
Mägi, Marika; Palm, Piia Sandra. Archaeological Artefacts of Saaremaa. Foundation Osiliana / Tallinn University. Accessed: kuupäev.
Osiliana arheoloogiliste leidude andmebaasi on koondatud esemed Saaremaalt ja ümbritsevatelt väikesaartelt.
Andmebaas sisaldab peamiselt raua- ja keskaegsed leide, mida on võimalik klassifitseerida.
Dateerimatud metalli- või muud tükid jäid andmebaasist üldjuhul välja.
Keraamika on esindatud üksikute näidetena.
Andmebaas on töös ja täieneb pidevalt.
Upa
Odaots, raud. Hõbeplateeringuga, ornamenditud putkega.
Odaots, raud. Hõbeplateeringuga, ornamenditud putkega. Peterseni I- või K-tüüp 10. sajandist (Petersen 1919, 31-33; Pedersen 2014, 94). On Saaremaa muuseumi ekspositsioonis (2024).
Kirjandus:
Pedersen, A. 2014. Dead Warriors – a study of weapon and equestrian burials in viking-age Denmark, AD 800-1000. National Museum Studies in Archaeology. University Press of Southern Denmark: Odense.
Petersen, J. 1919. De norske vikingesverd. En typologisk-kronologisk studie over vikingetidens vaaben. (Videnskapsselskapets Skrifter II. Hist. – Filos. klasse 1.) Kristiania.
Upa
Käsitsikeraamika, kaunistatud võreornamendiga. Selline võremustriga keraamika oli iseloomulik Loode- ja Lääne-Eestile ning Saaremaale.
Käsitsikeraamika, kaunistatud võreornamendiga. Selline võremustriga keraamika oli iseloomulik Loode- ja Lääne-Eestile ning Saaremaale. 11.-12. sajand (Tvauri 2005, 92-101).
Kirjandus:
Tvauri, A. 2005. Eesti hilisrauaaja savinõud. – Muinasaja teadus, 16. Tartu-Tallinn.
Laheküla
Käevõru katke, pronks. Ilmselt õõneskumerast kitsenevate otstega käevõrust, nagu on leitud 13. sajandi laibamatustest Saaremaal. Tüüpilise ornamendiga katke.
Käevõru katke, pronks. Ilmselt õõneskumerast kitsenevate otstega käevõrust, nagu on leitud 13. sajandi laibamatustest Saaremaal (Mägi et al 2019, 97). Tüüpilise ornamendiga katke.
Kirjandus:
Mägi, M.; Malve, M. & Toome, T. 2019. Early Christian burials at Valjala churchyard, Saaremaa. – Archaeological Fieldwork in Estonia 2018, 93−118.
Laheküla
Pannal, raud. Ruudukujulise raamiga. Tõenäoliselt 12.-14. sajand, aga võib olla ka hilisemast ajast.
Pannal, raud. Ruudukujulise raamiga. Tõenäoliselt 12.-14. sajand, aga võib olla ka hilisemast ajast.
Länga
Vöökett, pronks. Koosneb 68 suuremast rõngast, mida omavahel ühendavad peamiselt kuudisekujulised vahelülid. Rõngaste läbimõõt on ±3 cm, osadele on lükitud spiraalid. Rõngaste küljes ripub 7 cm pikkuste kettide küljes 12 väikest kerakujulist ja neljaharulist kuljust ja üks ristripats.
Vöökett, pronks. Koosneb 68 suuremast rõngast, mida omavahel ühendavad peamiselt kuudisekujulised vahelülid. Rõngaste läbimõõt on ±3 cm, osadele on lükitud spiraalid. Rõngaste küljes ripub 7 cm pikkuste kettide küljes 12 väikest kerakujulist ja neljaharulist kuljust ja üks ristripats. Ristripats kuulub samasse tüüpi ristripatsitega, mida on leitud näiteks Varbola linnusest ja Kaberla laibamatustega kalmistult (Kurisoo 2013, joon. 23:59), Saaremaalt viimati Mullutu sadamakohast (Mägi 2021). See kuulub 13. sajandisse. Vööketi ühes otsas oli ümara esiosaga lame pannal.
Vööketi kogupikkus 2,41 m. Samasuguseid vöökette on leitud mitmetest 13. sajandi laibamatustest, Saaremaalt eriti Valjala kiriku juurest (Mägi et al 2019).
Kirjandus:
Kurisoo, T. 2013. Hilisrauaaegsed ristripatsid ja ristimärgiga rinnalehed Eestis. Magistritöö. Tartu.
Mägi, M. 2021. Viking Age and Medieval harbour site at Mullutu in southern Saaremaa. – Archaeological Fieldwork in Estonia 2020. Tallinn: Muinsuskaitseamet, 107-120.
Mägi, M.; Malve, M. & Toome, T. 2019. Early Christian burials at Valjala churchyard, Saaremaa. – Archaeological Fieldwork in Estonia 2018, 93−118.
Länga
Kannus, raud. Kannus on katki ja tugevasti roostes, kuid ilmselt on tegemist tüübiga, millel on ogadega ketas.
Kannus, raud. Kannus on katki ja tugevasti roostes, kuid ilmselt on tegemist tüübiga, millel on ogadega ketas. Säilinud kuju järgi võib kannuse dateerida 1300-1340 AD (Ellis 2004, 137-138).
Kirjandus:
Ellis, M. A. 2004. Spurs and spur-fittings. – The Medieval Horse and its Equipment c. 1150-c. 1450). Ed. By J. Clark, J. Boydell Press.
Vana-Lahetaguse
Vähksõlg, pronks ja raud. Kaunistatud joonte ja kahe silmaga. Kaareosa rombikujuline, nõel rauast. Vähksõlgi peetakse üldiselt soomepärasteks, seetõttu on tegemist Saaremaal haruldase leiuga.
‘ 
Vähksõlg, pronks ja raud. Kaunistatud joonte ja kahe silmaga. Kaareosa rombikujuline, nõel rauast. Vähksõlgi peetakse üldiselt soomepärasteks, seetõttu on tegemist Saaremaal haruldase leiuga. Soomes dateeritakse taolised sõled perioodi 550-800 AD, kuid suuruse (pikkus vaid veidi üle 4 cm), kuju (peaosa on peaaegu sirge) ja ornamendi (silmakesed ilmuvad nende sõlgede ornamenti üldjuhul 7. sajandil) järgi otsustades võiks Lahetaguse sõlg kuuluda kas 6. sajandi teise või 7. sajandi I poolde (Ranta 1996, 38). Võimalik, et tegu on eraldi alatüübiga, millele on täpset vastet raske leida.
Kirjandus:
Ranta, H. 1996. The Finds. – Purhonen, P. (ed). Vainionmäki – A Merovingian Period Cemetery in Laitila, Finland. National Board of Antiquities, Helsinki, 36-72.
Kingli
Ketassõlg, pronks. Soomepärane, kuid viimasel ajal on selliseid hakatud järjest rohkem leidma ka Eestist.
Ketassõlg, pronks. Soomepärane, kuid viimasel ajal on selliseid hakatud järjest rohkem leidma ka Eestist. Arvatavasti Appelgreni määratletud tüüp C, mille Pirkko-Liisa Lehtosalo-Hilander on dateerinud perioodi 925-975 (Moilanen 2020).
Kirjandus:
Moilanen, M. 2015. Marks of Fire, Value and Faith. Swords with Ferrous Inlays in Finland during the Late Iron Age (ca. 700–1200 AD). Suomen Keskiajan Arkeologian Seura: Turku.
Kingli
Vööpannal, pronks. Ümmarguse esiosaga naistepannal. Need olid vöö mõlemas otsas ning kinnitati omavahel näiteks raud- või pronkskonksu abil. Tüüpilised peamiselt 13. sajandi laibamatustele Saaremaal ja Ranniku-Eestis, kuid leiduvad harva ka põletusmatustega kivikalmetes.
Vööpannal, pronks. Ümmarguse esiosaga naistepannal. Need olid vöö mõlemas otsas ning kinnitati omavahel näiteks raud- või pronkskonksu abil. Tüüpilised peamiselt 13. sajandi laibamatustele Saaremaal ja Ranniku-Eestis, kuid leiduvad harva ka põletusmatustega kivikalmetes.
