Valjala naisematus IV, mis kaevati välja 2010. aastal ja kust leiti võimaliku sõba jäänused, on märkimisväärne veel mitmel põhjusel. Tegu oli 40-50-aastasena surnud naisega, kes oli olnud umbes 170 cm pikkune.
Tema vasak käsivarreluu oli mingil ajal murdunud, kuid õnnelikult paranenud. Ta selgroog oli veidi kõver. Naisele oli antud kaasa väga rohkesti esemeid, millest suur osa olid asetatud selja alla. Tal olid kaasas 12. sajandi rinnanõelad, ülejäänud ehted olid aga täpselt samasugused, kui teistel, 13. sajandisse ja pigem sajandi keskpaika dateeritud maetutel. Ka matmisviis oli üks-ühele sama, mis 13. -14. sajandi matustel. Arvestades naise iga surres võib niisiis öelda, et ta ilmselt maeti ehetega, mis olid moes tema suremise ajal, kuid sai kaasa ka rinnanõelad, nagu neid kanti tema noorusaegadel.
Matusest tehtud koguni kaks 14C analüüsi näitasid, et naine oli surnud kas 12. sajandi lõpus või 13. sajandi päris alguses, igal juhul enne Saaremaa ametlikku ristiusustamist 1227. Esemete järgi otsustades siis üsna varsti peale 1200. aastat.
Asukoha ja matmisviisi järgi otsustades oli ta oma elu lõpus 99% tõenäosusega kristlane – ristiusku astunud inimesed ei jätkanud paganlikel kalmistutel vanamoodi matmist, küll aga jätkasid matmist juba eelnevalt eksisteerinud kristlikele kalmistutele.
Et Valjala kirik oli mingil kujul olemas juba 1200. aasta paiku, võib oletada ka kiriku kooriruumi juures läbi viidud arheoloogia põhjal. Valjala kiriku kõrvalt on avastatud ka majapidamisauke ning muud eluasemele viitavat. Ehk oligi esimene kirik Valjalas kohaliku üliku erakirik, nagu neid ristiusu vastuvõtu esimestest sajanditest on teada kõikjalt Euroopast ning nagu võib oletada ka Saaremaal Karjas, Loonas ja Viiras.
Naine oli siis tõenäoliselt üks selle muinasmõisa emandatest.
