Uudised

Osiliana tellimusel on nüüd skaneeritud sisse kaks Saaremaalt leitud koljut, millest järgmise suve alguseks valmivad rekonstruktsioonid.

Valjala kiriku juurest 2010. aastal leitud 40-50-aastase naise kolju: https://skfb.ly/oAnOP.

Sellest naisest on plaanis teha elusuuruses silikoonkuju, kelle Riina Rammo ja Jaana Ratas on lubanud varustada ka 12. sajandi lõpu piduliku rõivastuse ja ehete rekonstruktsiooniga. Samast matusest võib lähemalt lugeda eelnevatest postitustest.

Karja mõisa kalmistule 13. sajandi keskel või teises pooles maetud 25-30-aastase mehe kolju, millest tuleb digitaalne 3D koopoa: https://skfb.ly/oAvLG.
 
Mõlemaid rekonstruktsioone saab näha 2023. aasta suve alguses Kuressaare lossis avataval näitusel keskaegsetest saarlastest. Näitust korraldavad SA Osiliana, Postimehe teadusgrant 11.-16. sajandi rõivastusest ja Saaremaa Muuseum.

Karja matus nr 4., 3D mudel Ragnar Saagelt.

20. augustil tutvustasime Valjala maalinnas käimasolevaid arheoloogilisi kaevamisi, seniseid leide ja esimesi hüpoteese. Kohal käis ka Margus Muld ERR’st, vaata uudiselõiku järele: siit.

Galerii sündmusest leiab: siit.

Alustasime Valjalas taaskord kaevamistega! Sellise kuumaga on aga jäätis ühes käes ja labidas teises! Kohtumiseni 20ndal! 

Täna alustas Osiliana kaevamisi Valjala linnuse kõrval, mis mõningaste vaheaegadega kestavad kuni 24. augustini. Avatud uste päev on planeeritud 20. augustisse kell 12:00-14:00, jälgige reklaami!
 
Kaevamiste eesmärk on selgitada hüpoteesi praegu näha oleva linnuse all olnud keskmise rauaaja linnusest, millel võis olla koguni kaks kontsentrilist kaitsevalli. Sellised linnused levisid eriti alates 5.-6. sajandist Ölandi saarel.
 
Kas hüpotees on tõene, selgub loodetavalt kaevamiste käigus, mille jooksul on plaanis teha kaevandeid mitmetesse kohtadesse praegu näha olevast vallist väljapool.
Valjala naisematus IV, mis kaevati välja 2010. aastal ja kust leiti võimaliku sõba jäänused, on märkimisväärne veel mitmel põhjusel.
 
Tegu oli 40-50-aastasena surnud naisega, kes oli olnud umbes 170 cm pikkune. Tema vasak käsivarreluu oli mingil ajal murdunud, kuid õnnelikult paranenud. Ta selgroog oli veidi kõver.
 
Naisele oli antud kaasa väga rohkesti esemeid, millest suur osa olid asetatud selja alla. Tal olid kaasas 12. sajandi rinnanõelad, ülejäänud ehted olid aga täpselt samasugused, kui teistel, 13. sajandisse ja pigem sajandi keskpaika dateeritud maetutel. Ka matmisviis oli üks-ühele sama, mis 13. -14. sajandi matustel. Arvestades naise iga surres võib niisiis öelda, et ta ilmselt maeti ehetega, mis olid moes tema suremise ajal, kuid sai kaasa ka rinnanõelad, nagu neid kanti tema noorusaegadel.
 
Matusest tehtud koguni kaks 14C analüüsi näitasid, et naine oli surnud kas 12. sajandi lõpus või 13. sajandi päris alguses, igal juhul enne Saaremaa ametlikku ristiusustamist 1227. Esemete järgi otsustades siis üsna varsti peale 1200. aastat. Asukoha ja matmisviisi järgi otsustades oli ta oma elu lõpus 99% tõenäosusega kristlane – ristiusku astunud inimesed ei jätkanud paganlikel kalmistutel vanamoodi matmist, küll aga jätkasid matmist juba eelnevalt eksisteerinud kristlikele kalmistutele. Et Valjala kirik oli mingil kujul olemas juba 1200. aasta paiku, võib oletada ka kiriku kooriruumi juures läbi viidud arheoloogia põhjal.
 
Valjala kiriku kõrvalt on avastatud ka majapidamisauke ning muud eluasemele viitavat. Ehk oligi esimene kirik Valjalas kohaliku üliku erakirik, nagu neid ristiusu vastuvõtu esimestest sajanditest on teada kõikjalt Euroopast ning nagu võib oletada ka Saaremaal Karjas, Loonas ja Viiras. Naine oli siis tõenäoliselt üks selle muinasmõisa emandatest.

Kuigi sõba on olnud laialt levinud rõivaese, pole seni seda Saaremaa muinasaja lõpu ja keskaja alguse perioodist leitud, kuna tekstiilid teadupärast sajandeid hästi ei säili. Ent sel kevadel kaitstud bakalaureusetöös esitas Karin Rannaäär hüpoteesi, mille järgi võinuks Valjala kiriku juurest leitud 13. sajandi algusesse kuuluva naise matusest sõba leida küll, kui tähelepanelikult otsida: nimelt on nr IV matusest leitud neli spiraalikesest põimitud silmusnelinurka, mille paiknemine viitab, et tegemist võib olla kunagise sõba nurkade jäänustega!

Loe rohkem: siit.

Valjala IV matusest leitud silmusnelinurk. Foto: J. Ratas.

Lisaks linnuste uuringutele tegeleb Osiliana hetkel ka Saaremaal välja kaevatud laibamatuste analüüsimisega. Hiljuti saabus teade sellest, et Tartu ülikooli genoomika instituudi laboritesse saadetud 13. sajandi saarlaste luustikest võetud proovid sobivad kõik muistse DNA analüüsimiseks.
 
Esialgu on laboris 20 proovi, enamik neist Karja laibamatustega kalmistust, aga ka Valjala kirikaia 13. sajandi matustest ja Loona kalmistust. Lisaks päritolule, väljanägemisele ja põetud haigustele loodame saada teavet selle kohta, kuidas ühele surnuaiale maetud inimesed omavahel seotud või sugulased olid. Eriti Karja ja Loona tunduvad praegustel andmetel ühe ülikupere matusekohad olevat.
 
Vana DNA analüüsid on aeganõudvad, töömahukad ja kallid, see on võrdlemisi uus analüüsivõimalus, mida Saaremaa matuste puhul seni ainult õige vähe saadud kasutada. Kaugemas tulevikus oleks siiski tore jõuda niikaugele, et suudaksime vähemalt laibamatustega kalmistute puhul täpselt öelda, kes need inimesed olid. Ja veel kaugemas tulevikus saame loodetavalt rohkem teavet ka esiajaloolistesse kivikalmetesse maetute kohta.
 
Esimesi andmeid võib ehk oodata aasta lõpuks.
Väikesed Osiliana kaevamised toimusid ka Valjala vanal linnamäel, suurest linnusest 650 m kirde pool. Neid juhatas arheoloogiamagister Ragi-Martin Moon. Praeguseks on kaevatud tranśee läbi ringvalli. Esimesed leiud olid potikild ja loomaluud. Hetkel kohta lähemalt küll veel dateerida ei saa, kuid potikild on pigem rauaaja esimesest poolest või keskosast. Täpsema dateeringu saab loodetavalt loomaluudest 14C abil. Nii et inimtekkeline ja vana struktuur igal juhul. Näib, et Valjala kant on olnud keskuseks juba ammu enne, kui Läti Henrik seda külastas. 
 

Osiliana tegi uurimistöid Saaremaa linnustel. Konkreetsemaid tulemusi peab veel natuke ootama, kuni andmeid arvutis töödeldakse. Hetkel võib aga juba teada anda, et näiteks Valjala maalinna valli all on näha kaks varasemat valli, s t valli on kahel korral tugevamaks ümber ehitatud.

Selle taustal tasub märkida ka Aita Kustini tähelepanekut 1960. aastatest. Kaevamiste põhjal Valjala maalinna sees märkis see teenekas Saaremaa uurija, et praegune vall näib olevat ehitatud alles 13. sajandil, igal juhul hiljem, kui valli kõrval linnuse sees olevad hooned.
 

Vaata uudistelõiku järele: siit.

 
Foto: ERR
Foto: ERR
Valjala vana maalinna (nüüd võib seda ilmselt õigusega niimoodi nimetada!) kaevamised on selleks korraks lõppenud. Ca 4 m2 suurusest kaevandist tuli välja ilusasti säilinud valli alus. Valli algne laius oli olnud 2,5-3 m, mis tähendab üsna märkimisväärset kindlustist. Suurtest pae- ja maakividest valli vundamenti kattis väikestest paekividest varingukiht, mis kõrgemas osas oli säilinud 1,35 m kõrguseni. Algne vall oli seega olnud märgatavalt kõrgem.
Valli varingu seest tuli nii väikese kaevandi jaoks silmatorkavalt palju loomaluid ning üle kümne savinõukillu, samuti põlenud savitihendeid. Üks potikildudest paiknes ka valli varingust eemal linnuse sisemuses.
 
Kuigi süsinikudateeringud alles ootavad tegemist, on praeguseks täiesti selge, et tegu on ilmselt rauaaja esimesse poolde või ehk ka keskpaika kuuluva väikese kindlustisega. Sarnaseid ca 35 m läbimõõduga korrapäraseid kiviringe on teada mujaltki Saare- ja Läänemaalt ning Valjala vana linnuse kaevamine võib anda peale leidude analüüsimist teavet ka nende tõenäolise kasutusaja kohta.

Sõjaaja uudiste sekka ka uudiseid ammu möödunud sõdadest.

Valjala linnuse ümber olnud vallide juurest saadud proovid pakkusid nii mõnegi üllatuse, mis on iseäranis kõnekad koos muu leiuainesega. 12. sajandil on olnud kasutuses nii linnuses sees kui ka praegu näha olevate vallide ja välimise valli vahel olev ala. Osad proovid näitasid siiski ka ainult 13. sajandit ning suurem osa linnuse leide kuulub samuti pigem 13. sajandi keskmistesse aastakümnetesse või veelgi hilisemasse aega. See tähendab, et 13. sajandi jooksul olid nii keskne linnus kui ka seda ümbritsev vall püsti ja kasutuses. Kohalikus folklooris mäletatakse teatavasti, et väline vall veeti ära teedeehituseks.

Aita Kustini 1960. aastate kaevamiste tulemuste uus läbivaatus osutas üsna kindlalt, et millalgi 12. sajandil suure linnuse sisse ehitatud hooned on varasemad, kui suure linnuse vall. Seega peaks seegi vall olema rajatud 1200. aasta ümbruses või tõenäolisemalt alles 13. sajandil; küllap oli mingi vähem kapitaalne vall olemas siiski juba enne seda. Enam-vähem sama kehtib ümbritseva valli kohta, kus 2021. aastal toimusid kaevamised. Ümbritsev  3 m laiune vall peaks olema rajatud 13. sajandi esimeses pooles. 

Ehk suudavad 2022. aastasse planeeritud kaevamised pakkuda täpsema vastuse, kas Valjala kahe kõrge ringvalliga kompleks oli sellisel kujul olemas juba 1227. aastal, kui Läti Henrik seda kirjeldas, või rajati massiivsed kivivallid alles peale 1227. aastat. Varem tundunuks viimane variant uskumatuna, kuid praeguseks teame, et mitmed teisedki eestlaste linnused ehitati märkimisväärselt suuremaks ja tugevamaks just peale ristisõdasid. Seda enam siis Saaremaal, kus isegi kirjalike allikate andmeil polnud ristisõdijatel-misjonäridel 13. sajandil suurt sõnaõigust kohalike ülikute üle.

Ühe üllatuse pakkusid radiosüsiniku analüüsid veel. Ümbritseva valli alumiste kivide alt tuli välja 7. sajandi söetükk. Linnusest veidi eemal paiknenud kunagine hoone, mille juurest leiti ebatavaliselt palju eriaegseid potikilde, on aga olnud kasutuses nii 5.-6. sajandil kui ka 12.-13. sajandil. Kas ka vahepeal, pole teada.

Valjala maalinna kompleksi uuringud jätkuvad juba sel kevadel georadariga ja suvel uute arheoloogiliste kaevamistega. 

Seniks, head tutvumist allpool oleva galeriiga, kus peale vajutades avanevad pildid suuremalt ning nii võib lähedalt uurida möödunud 2021. aasta kaevendeid!

Comments are closed.