Kaarma maalinn asub Kaarma kirikust 220 m kirdes. See on püstitatud kunagisele jõesaarele, kohta, kus Põduste jõgi on vahepeal jagunenud kaheks. Sellisel moel oli maalinn igast küljest veega ümbritsetud. Linnus on osa seljandikust, mille läänepoolses otsas on Kaarma kirik, linnusest ida pool aga liivased alad. Folkloori teateil oli linnuse läheduses saarlaste üks väidetavalt olulisim kultuskoht, Kaarma ohvrimägi. Kirjelduste järgi otsustades paiknes see maalinnast 500 m ida pool.
Linnus on rajatud umbkaudu samale kaugusele lähiümbruskonna tähtsamatest mõisatest – parimate põllumaade keskustest, kus tõenäoliselt paiknesid juba muinasajal muinasmõisad või muud eliidi keskused. Olulisemate ümbruskonna mõisatena võib märkida Loonet (Klausholm), Meedlat (Mehelen) ja Vana-Kaarmat (Karmelhof). Võib arvata, et neis keskustes resideerunud eliit omas kontrolli ka maalinna üle. Linnusest vahetult põhja ja kirde pool on soo. Linnuse kõrvalt läbi jooksev Põduste jõgi suubub merre Kuressaare tagusesse omaaegsesse lahte, mis keskajal asus maalinnast piki jõge umbes 7 km kaugusel.
Maalinn on ligikaudu poolkaare kujuline, mõõtmetega umbes 140 × 120 meetrit. Õue pindala on ligi 4800 m2. Linnust on kaevanud üksnes J. B. Holzmayer 1860. aastal. Tema andmetel on linnuse hoovis kividega vooderdatud kaev, linnuse vallid on kuhjatud mullast ja kividest ning neil on olnud täiendav palkkindlustis, mis põlenud. Vähesed säilinud leiud pärinevad tõenäoliselt 13. sajandist. Kas linnus võis olla kasutusel juba varasemal ajal, pole teada.
Alates 2022. aastast on Osiliana koostöös H. Tõnissoni ja O. Harjoga uurinud Kaarma maalinna georadari abil. On selgunud, et sarnaselt teistele Saaremaa suurtele maalinnadele, on ka Kaarma oma ümbritsenud madalam ringikujuline vall, mille jäänused on LiDARi kaardil jälgitavad. Linnuse sees on georadari horisontaallõigetel näha hooned.
Kaarma maalinnalt saadud 13. sajandi leiud: ristpearinnanõel (AI-K 59: 1) ja käevõru (AI-K 59: 2).
Kaarma maalinn allikates ja ajaloos
Kirjalikes allikates mainitakse Kaarma linnust esmakordselt Liivimaa vanemas riimkroonikas. 1261. aastal korraldas Saksa Ordu koos liitlastega rüüsteretke Saaremaale, mille elanikud olevat ristiusust taganenud. Sõjavägi jõudis ühe kantsi (einen hagen) juurde, mida kutsutakse Carmele. Teade on tekitanud veidi segadust, sest sõna hagen tähendab pigem puidust ajutist kindlustist või kaitsetaraga ümbritsetud ala kui nö. päris linnust. Seda on siiski peetud Kaarma maalinna kohta käivaks.
Praeguste teadmiste valguses olid Saaremaa linnuste ümber või läheduses “linnad“, ilmselt poolsessoonsed asulad või kogunemiskohad, mis olid vahel ka kindlustatud, kuid üksnes nõrgemalt, näiteks osalt kivist, osalt puidust taraga. Läti Henrik kasutas nende kohta sõna urbs. Võimalik, et Kaarmal rüüstatigi üksnes taolist “linna“, mis seletaks ka edasisi läbirääkimisi kohalike ülikutega, kes riimkroonika järgi justnagu viibisid samas läheduses mingis ohutus kohas – võib-olla linnuses eneses. Pole ka võimatu, et hagen’i all peeti silmas Kaarma maalinna ümbritseval madalamal ringvallil olnud puittara, millest oli läbi murtud. Kaarma “linna“ täpsem asukoht ja iseloom vajab seni siiski veel edasist uurimist.
