Kihelkonna kirik ja ümbritsev maastik, vaade kagust (2018). Foto: M. Viljus.
Kihelkonna Mihkli kirik on üks Saaremaa vanim kivihoone ja selle kaitsepühak on peaingel Miikael. See asub Lääne-Saaremaal Abaja lahe ääres ning selle asukoht on kiriku ajaloo mõistmisel määrava tähtsusega. Nimelt oli Kihelkonna juba varakeskajal üks Saaremaa tähtsamaid keskusi ja siin paiknes oluline sadam ning piirkonda läbis ülejäänud saarega ühendav maismaatee. Lisaks paiknes piirkonnas kolm linnust: Lihulinn, Paatsa ja Odalätsi.
Uuemates uurimustes on Kihelkonna lahega seostatud Läti Henriku kroonikas kirjeldatud Saaremaa „Uut sadamat“ (portus novus), kuhu 1215. aastal otsis tormi eest varju üheksa ristisõdijate koge. Kroonika järgi oli sadamal kaks kallast ja kaks sissepääsu ning see oli piisavalt avar ja sügav suurte laevade jaoks, paiknedes ühtlasi haritud põldude ja tiheda asustuse lähedal. Need tunnused sobivad Kihelkonna lahega, kust on teada ka ainus 13. sajandi dokumentides nimepidi mainitud Saaremaa sadamakoht. Keskajal olid sadamad lepingute ja niinimetatud sadamarahuga kaitstud neutraalsed alad. 1215. aasta konflikt võiski aga puhkeda seetõttu, et sinna maabunud ristisõdijad rüüstasid ümbruskonna põlde, rikkudes nõnda sadamarahu.
Kihelkonna kirik ja ümbritsev maastik, vaade kagust (2024). Foto: Piia Sandra Palm.
Kihelkonna eripärast kõneleb veelgi 1233. aasta leping uute maaisandate vahel, kus nimetatakse Valjalat, Kaarmat, Pöidet ja Muhut eraldi üksustena, Kihelkonna aga jagati kolmeks: lõunapoolsed 100 adramaad sai Riia linn, neist põhja poole jäävad 300 adramaad Mõõgavendade ordu ning ülejäänud 200 Riia piiskop. Sadamakohta võisid kõik pooled kasutada võrdselt. Ka 1238. aasta jagamisel tükeldati üksnes Kihelkonna territooriumi. Võimalik, et kolme linnusega Kihelkonnal puudus ühtne võimukeskus, mistõttu oli selle territooriumi lihtsam jagada. Teisalt näitab selline jaotus ka seda, et tegemist oli väga hinnatud piirkonnaga, millest kõik tahtsid osa saada ja mis ilmselt tulenes vähemalt osaliselt Läänemere ja Ojamaa poole avatud sadamakohast.
Kiriku ajaloo seisukohalt on aga keskse tähtsusega 1254. aasta dokumendid, millega Saare-Lääne piiskop Heinrich ja Liivimaa ordu jagasid omavahel valdusi. Piir kulges otse Kihelkonna kiriku juurest. Kihelkonna maad jagati võrdselt ning kahe isanda vahel jaotati ka kiriku patronaadiõigus: piiskopi inimesed ehk kohalikud saarlased allusid piiskopi preestrile ja ordu inimesed ordu preestrile. Kihelkonna sadamad jäid seevastu ühiskasutusse ehk sadamakohti oli mitu, ilmselt üks suurem ja mitu väiksemat. Kihelkonna kohta kasutatakse 1254. aasta ürikus terminit parochia ehk kirikukihelkond, mis osutab sellele, et siin oli juba tollal kindlate piiride ja ristimisõigusega kihelkonnakirik.
Kahe patrooni ja kahe preestriga kirik oli keskaegsel Liivimaal erandlik ning selline kaksikvõim tekitas tõenäoliselt pingeid. Olukord muutus ilmselt pärast saarlaste 1260.–1261. aasta ülestõusu. Nimelt loovutas 1262. aastal Lihulas välja antud dokumendiga äsja ametisse kinnitatud piiskop Hermann I oma patronaadiõiguse ordule. Edaspidi teenis kirikus üks vaimulik, kelle määras ametisse ordu.
Kihelkonna kiriku põhiplaan.
Mõõtmete ja arhitektuursete detailide poolest moodustab Kihelkonna kirik ühise rühma Valjala, Kaarma ja Pöide kirikuga, mille ehitusaeg langeb samasse perioodi. Tõenäoliselt eelnes kivikirikule puitehitis. Kivikirikust rajati esimesena koor, arvatavasti juba enne 1254. aastat. Seejärel jätkasid piiskop ja ordu ehitust ühiselt, püstitades pikihoone seinad ja kavandatud läänetorni alumise korruse.
Algne ehitusplaan oli Saaremaa kontekstis erandlik, kuna pikihoone lääneossa kavandati sellega ühelaiune torn. Lahenduse eeskujud pärinevad Vestfaalist, kus selline torniruum oli tavaliselt mõeldud ilmalikule valitsejale. Kihelkonnas võis see olla ette nähtud ordule. Sama põhimõte kordus hiljem Pöide kirikus.
Kihelkonna kiriku altar ja kantsel (1925). EFA.554.0.185822.
1260.–1261. aasta ülestõus aga katkestas ehitustööd. Piiskop loovutas poolelioleva ehituse täielikult ordule, kuid võis vastutasuks nõuda loobumist tornist kui võimalikust kaitseehitisest. Ordu piirdus seetõttu juba valminud tornivõlvikuga, mis ühendati suure kaarava kaudu pikihoonega. Seetõttu on ühelöövilise pikihoone läänevõlvik teistest lühem ja selle seinad massiivsemad. Seejärel ehitati lõunaküljele eeskoda ning võlviti kogu hoone. Lääneseinas paikneb ümaraken, külgseintes kitsad teravkaarsed aknad ning kooriviilus Saaremaal haruldased petiknišid.
Kihelkonna kiriku lõunaportaal (2024). Foto: Piia Sandra Palm.
Saaremaa keskaegsele kirikuarhitektuurile iseloomulikult oli kirikul kolm portaali. Eriti tähelepanuväärne on lõunaportaal, mille kolmikkaarelise ukseava tihedalt profileeritud ümarvöödid lõpevad sarvekujulise astmega. Baltikumi kontekstis ainulaadse motiivi eeskujud pärinevad Kesk-Euroopa hilisromaanikast. Juba keskajal lisatud lõunaeeskoda varjab portaali praegu vaate eest.
Päikesemotiiv pikihoones (2024). Foto: Piia Sandra Palm.
Keskaegsest maalingudekoorist on säilinud pikihoone päiskivi ümbritsev 13. sajandi päikesemotiiv, mis on teostatud secco–tehnikas. 14. sajandi teisel poolel lisati koori põhjaseina kaks hilisgooti sakramendinišši. Need valmistas Kuressaare piiskopilinnuse meisterkond, kes töötas ka Valjalas ning vahendas Saaremaale Kesk-Euroopa kunstivorme.
Ehkki torn jäi välja ehitamata, säilitas kirik kaitsefunktsiooni. Tornivõlviku põhjaseinas algab kõrgel müüritrepp, mis viis võlvidepealsesse ruumi, kuhu võis ohu korral varjuda sarnaselt Valjala ja Karja kirikuga. Keskaegsel kirikul käärkambrit ei olnud.
Põhijoontes püsis kirik muutumatuna 19. sajandini, mil koori idaküljele ehitati käärkamber, tõenäoliselt seoses 1805. aasta oreliehitusega. Selle rajamisel müüriti kinni koori põhjaseina pikihoonepoolne aken.
Kihelkonna kiriku läänetorn (2024). Foto: Piia Sandra Palm.
Kiriku välisilmet muutis põhjalikult veel aastatel 1897–1899 lääneseina ette püstitatud kõrge neogooti kiivriga torn, mis täitis ühtlasi tuletorni funktsiooni. Uue torni fassaadile paigutati algkiriku keskaegne põhjaportaal, lääneseina ümaraken koos ehisraamistikuga ning lõunaeeskojale kuulunud neliksiiraken. Seega on torni sissepääs keskaegne, ehkki oma algsest asukohast ümber tõstetud. Fassaadi kaunistab reljeef kiriku kaitsepühakust peaingel Miikaelist, kes võitleb lohe kujul kujutatud saatanaga.
Kihelkonna kiriku kantsel (2018). Foto: M. Viljus.
Kiriku keskaegsest sisustusest ei ole midagi säilinud, kuid mitu uusaegset kunstiteost kuuluvad Eesti vanimate omataoliste hulka. 1591. aastast pärinev renessanssaltar on üks Eesti vanimaid reformatsioonijärgseid altariseinu. Selle keskväljal paikneb anonüümse autori maal „Püha õhtusöömaaeg“, mis kujunes 17. sajandi altarimaalide üheks peamiseks motiiviks. Ajastule iseloomulikult on altari tiibadel armulaua seadmise sõnad ladina ja alamsaksa keeles.
1604. aastast pärinev kantsel on Saaremaa vanim. Kantslit kaunistavad renessansile iseloomulik pealis– ja rullornament. Hilisema ümberehituse käigus lisati korpuse lehtrikujuline alaosa ja uus trepp. Samuti asub Kihelkonna kirikus Eesti vanim töökorras orel, mille ehitas 1805. aastal Pärnu orelimeister Johann Andreas Stein. Kirikus leidub ka 16. sajandi vappidega hauaplaat ja vaskkroonlühter, 17. sajandi epitaaf ja vappepitaaf, 18. sajandi marmorist hauamonument ning mitu ajaloolist pronkslühtrit.
Kihelkonna kellatorn ja kirik. EFA.539.0.164582.
Kihelkonna kiriku eripäraks oli ka kirikust eraldi paiknev kivist kellatorn. Algselt asusid kellad kiriku viiluluugis, kuid 1638. aastal rajati kiriku lähedale rannavallile eraldiseisev kellatorn. Kellad paiknesid seal kuni läänetorni valmimiseni 19. sajandi lõpul. Eraldiseisvad kellatornid olid Eestis 17.–18. sajandil levinud, kuid Kihelkonna kellatorn on ainus omataoline, mis on säilinud tänapäevani. Sarnane torn oli ka Kärla kirikul, kuid see lammutati 1981. aastal.
Peagi pärast kiriku valmimist kujunes selle juurde kirikumõis, mida peetakse Lääne-Saaremaa vanimaks mõisaks. Pastoraadi elumaja ehitati 1714. aastal ning asendati ligikaudu sajand hiljem kivihoonega. 19. sajandi alguses rajati laudad, saun ja kirikutagune tõllakuur, millest viimane on säilinud tänapäevani. Kirik koos surnuaia ja pastoraadiga kujunes hiljem tekkinud Kihelkonna aleviku ajalooliseks tuumikuks.
