Vaade Muhu linnusele kirdest (2019). Foto: Maili Roio.
Muhu maalinn asub Muhu saare edelaosas Linnuse külas, Väikese väina lähedal. Muhu linnus on eelkõige tuntud seoses Liivimaa ristisõja ja 1227. aasta sündmustega, mil see peale kuuepäevast piiramist väidetavalt rüüstati ja maha põletati.
Friedrich Kruse joonis Muhu maalinnast 1842. aastal.
Linnuse täpne rajamisaeg pole teada, kuna seda pole kunagi arheoloogiliselt kaevatud, kuid mõningate leidude põhjal on oletatud, et see võis tekkida juba 11. sajandil. Muinasaja lõpul ja keskajal paiknes rannajoon linnusele märksa lähemal kui praegu ehk linnus asus soodsas asukohas Väikese väina ääres. Erinevalt paljudest looduslikult hästi kaitstud linnamägedest paikneb Muhu maalinn tasasel maal ning selle kaitsevõime tugines inimeste rajatud võimsale ringvallile. Linnuse ümmarguse õue pindala on ligikaudu 3500 m² ning säilinud valliosad ulatuvad tänapäeval 5-8 meetri kõrgusele. Friedrich Kruse 1842. aasta joonise järgi võib näha, et sarnaselt Valjala ning Kaarma maalinnadele, ümbritses ka Muhu oma väline ringvall. Väravakäigud paiknesid põhja– ja lõunaküljel.
Muhu maalinna ümber tehtud šurfid SA Osiliana uuringute käigus.
Uue pildi maalinnast ja selle ümbrusest on andnud SA Osiliana 2025.-2026. aasta arheoloogilised uuringud koostöös detektoristide klubidega Detectelite ja Osiliana Detektoristid. Uuringud näitasid, et maalinn moodustas osa ulatuslikust hilisrauaaegsest ja keskaegsest asustuskompleksist, kuhu kuulusid linnus, suurem asulakoht ehk tõenäoline kaubitsemiskeskus ning võimalik sadama– või randumiskoht.
Kõige intensiivsem kultuurkiht avastati umbes 100-150 meetrit linnusest ida pool. Ligi saja šurfi abil määrati kindlaks umbes 4,6 hektari suurune ala, kus tumedam pinnas sisaldas arvukalt muinasaja lõpu ja keskaja leide. Kultuurkihti tuvastati ka maalinna vahetus ümbruses ning hõredamalt linnusest lõuna ja loode pool. Linnusest umbes 340 meetrit kagus paiknes tõenäoline sadama– või randumiskoht.
Muhu linnalisest asulast leitud 13.-14. sajandi leiud. SM 10973: 397, 366, 185, 83, 203, 180, 172, 92, 86, 3, 210. Fotod: Marika Mägi.
Nende uuringute käigus registreeriti asulakohalt ja linnuse ümbrusest ligikaudu 500 leidu, millest umbes pooled olid mündid. Lisaks saadi ehteid, rõivastuse juurde kuuluvaid esemeid, pronksnaastusid, rauast esemeid, ammunool, pronkskatla katkeid, savinõukilde ning käsitöö– ja tootmisjäätmeid. Leiud ulatuvad 10. sajandist 18. sajandini, kuid kõige intensiivsem kasutusperiood jääb 12. sajandi keskpaigast 14. sajandi lõpuni.
Majapidamislohust leitud keraamikakilde.
Kaevamistel avastati ka hoonejäänuseid, sealhulgas puuposti alumine osa ja kividega ääristatud majapidamislohk. Loomaluudest saadud radiosüsinikudateeringud osutavad kõige tõenäolisemalt 12. sajandile või 13. sajandi esimesele poolele.
Need avastused võimaldavad uutmoodi tõlgendada Henriku Liivimaa kroonika kirjeldust Muhust. Henrik kasutab kahte erinevat ladinakeelset mõistet: castrum ehk linnus ja urbs ehk „linn“. Varem on neid käsitletud sama kindlustatud koha eri nimetustena, kuid uued arheoloogilised uuringud annavad alust arvata, et urbs tähistas linnuse kõrval paiknenud suuremat asulat. Selle ulatus, intensiivne kultuurkiht ja paiknemine olulise veetee ääres osutavad pigem kaubitsemiskeskusele kui tavalisele põllumajanduslikule külale. Osa selle elanikest võis viibida seal vaid hooajaliselt.
Muhu ründamine näib Henriku kirjelduse järgi olevat alanud mõnevõrra ootamatult. Kroonik kirjutab, et linnuse juurde jõudes kavatses vägi seal vaid ühe öö puhata, kuid neil tekkis kokkupõrge „linnuse omadega“ (HCL XXX, 4). Alles pärast seda taandusid muhulased kindlustuste taha ning saatsid öösel saadikud, pakkudes valmisolekut võtta vastu ristiusk ja kristlaste rahu. Rahupakkumine lükati tagasi ning algas linnuse piiramine.
Henriku jutustusest ei jää seega muljet, et muhulased oleksid lähenevat väge nähes kohe linnusesse varjunud. Pigem toimus taandumine alles pärast kokkupõrget, mistõttu võis esmane kohtumine aset leida väljaspool linnust, tõenäoliselt seda ümbritsenud urbs’is. Seda toetab kroonika kirjeldus vallutuse lõpust, kus castrum’i ehk linnuse hõivamise järel räägitakse eraldi urbs’i ehk „linna“ rüüstamisest. Uute arheoloogiliste uuringute valguses võib kroonikas nimetatud „linna“ seostada linnusest ida pool avastatud suure asulakohaga.
Piiramine kestis kuus päeva. Ründajad kasutasid kiviheitemasinaid ja piiramistorni ning asusid valli õõnestama. Ka kaitsjatel olid kiviheitemasinad ja ammud. 3. veebruaril õnnestus ründajatel raudkonksuga osa linnuse puidust kaitserajatisest linnust ümbritsenud vallis maha kiskuda. Seejärel tuli vallutada keskne linnus, mis Henriku sõnade kohaselt oli kivist ja jäätunud. Muhulased tõrjusid esimesed rünnakud tagasi, kuid lõpuks murdsid piirajad linnusesse. See rüüstati ja põletati.
Henrik kirjeldab seejärel ka „linna“ laastamist: ära viidi vara, hobused ja kariloomad ning ülejäänu põletati. Kui urbs tähistas arheoloogiliselt avastatud asulakohta, kirjeldab kroonika seega eraldi nii linnuse kui ka selle kõrval paiknenud kaubitsemiskeskuse hävitamist. 2025. aasta uuringutel ei leitud asulakohalt siiski ulatuslikke põlengujälgi. Isegi kui osa hoonetest 1227. aastal hävis, taastati asula tõenäoliselt kiiresti, sest aktiivne tegevus jätkus seal vähemalt 14. sajandini.
Pärast Muhu vallutamist liikus ristisõdijate vägi Valjala linnuse alla, kus kohalikud olevat otsustanud rahu pakkuda. Nii sai Muhu vallutamisest 1227. aasta Saaremaa sõjakäigu üks silmatorkavamaid sündmusi. Tegelikult on üldse vaid väheste keskaegsete linnuste piiramisest säilinud nii detailseid kirjeldusi, kui Muhust.
Muhu linna kohalt leitud leide rauaaja lõpust. AM A 880:1, SM 10973: 7, 153, 210, 1, 18, 211. Fotod: Ulla Kadakas, Marika Mägi.
Muhu maalinna tänapäevane ilme erineb oluliselt 13. sajandi omast. Suur osa ringvallist veeti 1894.-1895. aastal ära Väikese väina tammi ehitusmaterjaliks. Valli äravedamisel avastati ka kaks aardeleidu, mis sisaldasid hõbe– ja pronksehteid, ripatsitena kantud hõbemünte, klaashelmeid ning kaale.
Mälestusmärk Muhu maalinna õuel. SM F 3201:24 F.
1928. aastal püstitati linnuse õuele mälestusmärk 1227. aastal langenutele. Mälestusmärgile oli graveeritud: “Au vapratele esivanematele, kes langesin siin 1227. aastal võitluses Saksa röövvallutajate vastu.”
Vaata Muhu linnuse ümbert leidud arheoloogilisi leide meie andmebaasist: siit.
