Allikas: Mägi, M. (2021). Viking Age and Medieval harbour site at Mullutu in southern Saaremaa. Archaeological Fieldwork in Estonia, 2020, 107-120.
Mullutu sadamakoht asub Saaremaa lõunaosas, Kuressaarest ida pool, tänapäevase Mullutu lahe piirkonnas. Tegemist on ühe tähelepanuväärsema Saaremaalt avastatud viikingiaegse sadamakohaga, mille arheoloogiline leiumaterjal annab tunnistust saarlaste ulatuslikest sidemetest teiste Läänemere piirkondadega. Mullutust on leitud rohkesti esemeid, millele leidub vasteid nii Skandinaavias, Soomes kui ka Kuramaal. Sadamakoht oli kasutusel juba 8. sajandil ning säilitas teatud tähtsuse kuni hiliskeskajani.
Viikingiajal erines Saaremaa rannajoon tänapäevasest märgatavalt. Tänapäeval järvedeks taandunud veekogud moodustasid tollal suure merelahe, mille üks peamisi sissepääse asus praeguse Nasva jõe kohal. Sadamakoht paiknes lahe sissepääsu lähedal, kus looduslikult järsem kaldalõik võimaldas veesõidukitel hõlpsamini randuda. Uuringute põhjal võidi ligikaudu 100 meetri pikkust kaldalõiku ka inimtegevuse käigus järsemaks kujundada, et parandada randumistingimusi.
Mullutust leitud pronksist kilbinaast. Kaunistatud loomornamentika stiilis. Birkas on sarnaseid naaste peetud kilbi kaunistatud käepideme juurde kuuluvaks. SM 10863 : 24. Foto: Jaana Ratas.
Asukoht oli meresõitjatele soodne. sest viikingiaegse Idatee ehk Austrvegr’i üks haru kulges Ojamaalt üle Läänemere Saaremaale, sealt läbi Salme väina piki saare lõunarannikut ning edasi Soome lahe suunas. Mullutu võis pakkuda mööduvatele laevadele turvalist peatuspaika, kus sai ööbida või halva ilma eest varju otsida.
Ühtlasi paiknes sadam hilisemate Kaarma, Kärla ja Anseküla kihelkondade kokkupuutepiirkonnas, mistõttu võis see olla kohalike elanike kogunemiskoht, kus peeti nõupidamisi, korraldati ühiseid ettevõtmisi või valmistuti sõjaretkedeks.
Pronksist ja kullast ümmargune ripats. Esiküljel Broa stiilis ornament, kullatud. Kaks vastastikku vaatavat lindu. Tagaküljel kolm väikest ümmargust lohku. SM 10863 : 26.
Sadamakoha avastasid hobidetektoristid Tiina Tohv ja Karl Laane ja aastatel 2016–2019 koguti piirkonnast 116 metall-leidu. 2020. aastal korraldati Marika Mägi juhtimisel süstemaatilised arheoloogilised uuringud, mille käigus uuriti metallidetektoritega ligikaudu 12 hektari suurust ala ning avati viis väikest kaevandit.
Leidude peamine kontsentratsiooniala paiknes kunagise rannavalli taga ligikaudu 0,6 hektari suurusel alal. Seal avastati õhuke kultuurkiht, mis sisaldas põlenud loomaluid, söetükke ja vähesel määral savinõukilde. Need leiud viitavad ajutistele laagriplatsidele, kus meresõitjad võisid peatuda ja toitu valmistada. Võimalik on ka kergemate ehitiste olemasolu, kuid nende kohta kindlaid tõendeid ei leitud. Mullutu pinnas on väga õhuke ning enamik esemeid paiknes vahetult paeklibul või kivide vahel.
Kaks rinnanõela koos keekandjate ja ketiga, kett keeratud ümber varte, pronks ja hõbe. Nupud kübarakujulised, mõikaga, kolmnurga keskel ümmargune nupp, esiosa kaunistatud loomornamendiga. Nõelte pead on valmistatud hõbedast ja lõpevad silinderja otsaga. Varred on pronksist ja on kinnitatavad peaosa sisse. Üks vartest on puudu. SM 10863 : 3. Foto: Jaana Ratas
Enamik Mullutu dateeritavatest leidudest pärineb 8.-11. sajandist ehk viikingiajast. Nende hulgas on arvukalt ehteid, relvi, ratsutamisvarustust ja kaubandusega seotud esemeid. Eriliselt paistavad silma kaks hõbedase kolmnurkse peaga ehtenõela, mis olid mähitud pronksketti ning peidetud paekiviplaadi alla. Need pärinevad tõenäoliselt 8. sajandist või 9. sajandi algusest ning võisid kuuluda naise ehtekomplekti. Leiutingimuste põhjal on võimalik, et ehted peideti teadlikult või jäeti sinna ohvriannina.
Karpsõlg, vasesulam, loomornamendiga. Kaks sarnast sõlge on leitud Birka matustest (Arbman 1940, Taf 85: 6, 7; 1943, 117-118, 467-468). ). 9. sajandi teine või 10. sajandi esimene pool. SM 10863 : 16. Foto: Jaana Ratas.
Mullutu rahvusvahelistest sidemetest annavad tunnistust mitmed Skandinaavia päritolu või mõjutustega esemed, sealhulgas kullatud pronksripats, hõbesõrmuse katke ja ehisnaastud. Mõnele neist leidub lähedasi vasteid Rootsi viikingiaegses kaubanduskeskuses Birkas.
Ketassõlg, azhuurne, vasesulam. Keskel ristimotiiv; ornament ilmselt germaani loomornamendi mõjutustega. Sellised sõled olid praegustel andmetel levinud peamiselt Soomes, kus need arvatakse olevat arenenud välja ojamaa-päraste karpsõlgede mõjul. Viimasel ajal leitakse selliseid sõlgi järjest enam ka Eestist. SM 10863 : 15. Foto: Jaana Ratas.
Soome aladega seostub 9. sajandi ažuurne ümmargune sõlg, Kuramaa ja Zemgalega aga mitmed ripatsid ning ehted.
Hobusekujuke (mõnedel määratlustel koerakujuke), vasesulam. Taolisi kujukesi on peetud kaaluvihtideks, eriti kuna neid on sageli leitud koos (teiste) kaaluvihtidega. SM 10863 : 27. Foto: Jaana Ratas.
Mullutu tähtsusest kaubitsemiskohana kõnelevad ka sealt leitud mündid ja kaaluvihid. Nimelt on sealt leitud üle 40 mündi ja mündikatke, millest suurem osa pärineb 9.–11. sajandist. Nende hulgas on 23 araabia hõbemünti, millest ligikaudu kaks kolmandikku on vermitud Samaniidide ja ülejäänud Abbassiidide dünastia ajal. Lisaks on leitud 20 kaaluvihti, hõbe– ja pronkskang ning teisi kaubavahetusega seostatavaid esemeid. Müntide ja kaaluvihide hajutatud paiknemine näitab, et tegemist ei olnud ühe peidetud aardega, vaid tõenäoliselt sadamas toimunud tegevuse käigus kaotatud esemetega.
Mündi katked, Samaniidid. Nuh ibn Nasr valitsusaeg, linn teadmata. Kaal 0.31 g. 331-344. a.
Arvukad laevaneedid ja naelad osutavad laevade viibimisele sadamas. Samuti on leitud nuge, sirp, kõblas ja teisi tööriistu. Relvaleidude hulgas on oda- ja nooleotsi, mõõgatupe otsikuid ning ratsutamisvarustust. Kokkuvõttes viitab leiumaterjal sellele, et Mullutu oli viikingiajal oluline peatus– ja kaubavahetuskoht, mida kasutasid nii saarlased kui ka kaugemalt saabunud meresõitjad.
Mündi katked, Taani, Svend Estridseni valitsusaeg (1047-76), Roskilde linnast. Kaal 0.82 g. 1047-1075. A. SM 10863 : 108. Foto: Jaana Ratas.
11. sajandi lõpul ja 12. sajandil vähenes Mullutu tähtsus märgatavalt. See võis olla seotud viikingiaegse idakaubanduse taandumisega, mis mõjutas mitmeid Läänemere sadamaid ja kaubanduskeskusi. Sadamakoht ei jäänud siiski täielikult kasutuseta.
Mõõgatupe otsik, vasesulam. SM 10863:25. Foto: Jaana Ratas.
Uus aktiivsem kasutusperiood algas 12. sajandi lõpul ja 13. sajandil. Sellest ajast pärineb ligi kolmandik dateeritavatest leidudest, sealhulgas arvukalt Saaremaale iseloomulikke hoburaudsõlgi, sõrmuseid ja vööosi. Erinevalt viikingiajast puuduvad nüüd selged tõendid rahvusvahelise kaubanduse kohta. Seevastu osutavad ehted ja relvad, sealhulgas mõõganupp ning ammunooleots, võimalusele, et sadam oli seotud kohaliku eliidiga. Mullutut võidi kasutada piirkondlike kogunemiste, läbirääkimiste ja sõjaliste ettevõtmiste ettevalmistamise paigana.
Mullutu tähtsus hakkas vähenema 14. sajandil, mil Saaremaa piiskop rajas Kuressaarde kivilinnuse ning selle ümber hakkas kujunema uus keskus. Kuressaare asukoht oli suurema süvisega laevadele sobivam ning võimaldas hõlpsamat ühendust avamerega. Mullutu jäi siiski kasutusse veel 14.–15. sajandil, nagu näitavad üksikud hiliskeskaegsed leiud.
Vaata Mullutu arheoloogilisi leide meie andmebaasist: siit.
