Käku kiviringkalmetega kalmistu asub Käku küla ääremaadel Kaarma kihelkonnas Saaremaa keskosas, Kaarma maalinnast ja kirikust 2,5 km loode pool. Kalmistu umbkaudsed mõõdud on 180 m (S-N) x 60-100 m (S-W). Kogu see ala olnud üsna tihedalt kaetud ümmarguste, umbes 10-20 cm kõrguste ning 5-7 m läbimõõduga kivikalmetega. Suur osa kalmistust on praeguseks lõhutud või metsa kasvanud.
Käku kiviringkalmeid kaevati juba 1920. aastatel (Aarne Michael Tallgren, Harri Moora), kuid põhjalikumad arheoloogilised uuringud võeti ette 1948-1949 (Leo Metsar). Metsar avastas kokku üheksa kiviringkalmet ning matuselaigud kiviringkalmete vahelisel alal. Kalme kivikiht oli suhteliselt õhuke ning koosneski põhiliselt vaid ühest-kahest kihist kividest. Kiviringid olid moodustatud nii raud- kui ka paekividest, kusjuures viimased paiknesid sageli 2-3 kihis või olid libisenud väljapoole. Enamikule taolistele kalmetele iseloomulik umbes peasuurustest raudkividest täidis näib Käku kalmetes olevat puudunud. Kiviringid olid seest täidetud kiviklibu ning kruusaseguse mullaga. Kiviringkalmete vahelisel alal leidus samuti väiksemaid pae- ja raudkive. Kalmete omavaheline kaugus oli 2-4 m.
Käku kalmest saadud luud ja esemekatked olid tugevasti põlenud ning katkendlikud. Enamiku panustest võib dateerida 11. sajandisse, kuid osa ka 10. sajandi lõppu või 12. sajandi algusesse. Erinevalt muinasaja lõpu kivikalmetest on kiviringkalmetes tõenäoliselt tegu individuaalmatustega, kuid loodusteaduslikud analüüsid selle tõestamiseks seni puuduvad.
Käku kalmetesse maetud inimesed elasid arvatavalt praeguse Käku küla alal 800-900 m kaugusel. Külas on tuvastatud 10.-12. sajandi ning hilisem kultuurkiht ning kaevatud ka 14.-17. sajandist pärinevat sepikoda.
