Rahu kalme ehk Kalmumägi.
Valjala lähistel, Rahu külas paiknev kivikalme, mida kutsutakse ka Kalmumäeks, avastati 19. sajandi lõpus. Kruusa kaevates tulid nähtavale põletatud luud ja esemed ning aastatel 1959-1963 viidi seal läbi arheoloogilised uurimistööd (Aita Kustin), mida jätkati väiksemas mahus 1980. aastal (Valter Lang). Kokku on kalmest leitud ligikaudu 3000 eset, mille järgi on see dateeritud nooremasse rauaaega.
Kalme struktuur ja matmiskombed
Rahu kalme koosneb põletusmatustest, mis oli tavapärane matmisviis Saaremaal kuni 13. sajandini. Põlenud luud, tuhk ja panused tulid kaevamistööde ajal välja tumedade süsiste laikudena. Puuduvad korrapärased kiviringid, mida mujal Saaremaal paiguti esineb ning see eristab Rahu kalmet näiteks Randvere ja Viltina omast, ehkki nende matmiskombestikus leidub palju sarnasusi. Selle asemel katab kalme-ala õhuke ja ebaühtlane kivikiht, mis mõnel pool täielikult puudub.
Kalmes pole jälgi ka tuleriitadest, mistõttu arvatakse, et surnuid põletati tõenäoliselt mujal, peale mida koguti põlemisjäänused kokku ning toodi kalmesse. Kaevamistööde ajal avastatud tumedad laigud, kust leide ei tulnud, võivad olla ka rituaalsed tule tegemise kohad. Kuna kalmelt on leitud ka savinõukatkeid ja loomaluid, on tõenäoline, et seal viidi läbi mitmesuguseid rituaale.
Kalme kasutus ja sotsiaalne taust
Leiumaterjali ja kaevamisandmete põhjal kasutati Rahu kalmet peamiselt 11.–12. sajandil, osaliselt ka 13. sajandil. Arheoloogid on oletanud, et Rahu ei olnud terve külakogukonna matmispaik, vaid kuulus ühele mõjukale kohalikule eliidiperele. Kalme asub vähem kui 3 km kaugusel Valjala maalinnast ja 2 km kaugusel Valjala kirikust, millest kujunes 12.-13. sajandi Saaremaa üks kõige olulisem poliitiline keskus.
Sealt leitud rikkalikud relva-, hõbe- ja pronksiesemed näitavad, et sinna maetud inimesed kuulusid kõrgemasse sotsiaalsesse kihti ning neil oli ulatuslikke kontakte nii Skandinaavias kui Baltikumis. Silmatorkavalt rohkesti on leitud relvi või relvade osi, osa neist hõbedaga kaunistatud. Palju on ka hobuste ja ratsutamisega seotud esemeid. Kõige rikkalikumalt leidub aga siiski ehteid.
Väga eriline leid on 6 cm pikkune azuurne võrkpitsiline pronksnaast hilises Borre stiilis, Jellinge stiili elementidega, mille täpseid paralleele leidub Ojamaal. See viitab rahvusvahelistele kontaktidele ja Skandinaavia 11. sajandi teise poole kunstimõjudele.
Rahu kalmest on teada ka 13. sajandi esemeid, mis sarnanevad Valjala kiriku ümbruse kristlikest matustest ja Valjala maalinnast leituile. Seetõttu võib oletada, et osad inimesed maeti paganlikul moel ehk põletatult ja vanasse kivikalmesse ka ajal, mil Saaremaa oli ametlikult juba kristlik.
