Andmebaas
Meie andmebaas on vabaks kasutamiseks kõigile ajaloo- ja arheoloogiahuvilistele. Kui kasutad meie andmebaasi, palun ära unusta viidata:
Mägi, Marika; Palm, Piia Sandra. Archaeological Artefacts of Saaremaa. Foundation Osiliana / Tallinn University. Accessed: kuupäev.
Osiliana arheoloogiliste leidude andmebaasi on koondatud esemed Saaremaalt ja ümbritsevatelt väikesaartelt.
Andmebaas sisaldab peamiselt raua- ja keskaegsed leide, mida on võimalik klassifitseerida.
Dateerimatud metalli- või muud tükid jäid andmebaasist üldjuhul välja.
Keraamika on esindatud üksikute näidetena.
Andmebaas on töös ja täieneb pidevalt.
Länga
Hoburaudsõlg, pronks. Kantotsad, ornamenditud joonte ja silmakestega. Kaar pealtpoolt soonitud. Sellised sõled on iseloomulikud 13. sajandi laibamatustele, nt. Valjalas ja Karjas.
Hoburaudsõlg, pronks. Kantotsad, ornamenditud joonte ja silmakestega. Kaar pealtpoolt soonitud. Sellised sõled on iseloomulikud 13. sajandi laibamatustele, nt. Valjalas ja Karjas (Mägi et al 2019).
Kirjandus:
Mägi, M. 2019. Late Viking Age burial place and ritual deposits at Lööne, Saaremaa. – Archaeological Fieldwork in Estonia 2018, 67–78.
Valjala maalinn
Kahekordsetest lülidest kett.
Ripats, rombikujuline. Eestis ja Lätis dateeritakse üldiselt 13. sajandisse ja hilisemaks (Kurisoo 2021, 146-147). Samasugused ripatsid esinevad Kuramaal Dundaga Laukmuiža matustes, mis on dateeritud 13. sajandi teise või 14. sajandi esimesse poolde (Muižnieks & Žeiere 2021, 340). Saaremaa muuseumi püsinäitusel.
Kirjandus:
Muižnieks, V. & Žeiere, I. 2021. Dundagas Laukmuižas 13. – 14. gadsimta senkapi. The 13th-14th Century Cemetery of Dundagas Laukmuiža. – Latvias nacionālā vēstures muzeja raksti nr. 30. Arheoloģija. Rīga, fig. 104.
Kurisoo, T. 2021. Adornment, self-definition, religion: Pendants of the north-eastern Baltic Sea region, 9th-13th century. – Studien zur Siedlungsgeschichte und Archäologie der Ostseegebiete, Band 19. Hamburg: Wachholz.
Raudlabidas. Sarnased on Eestis leitud näiteks Otepää linnamäelt ja Lehmja asulakohast, kus nad võivad dateeruda üsna pikka perioodi. Neid on peetud nii sepatööga seotud söelabidateks kui ka toiduvalmistamisriistaks (Peets 2003, 170). Väljas Saaremaa muuseumi püsinäitusel.
Kirjandus:
Peets, J. 2003. The Power of Iron. – Muinasaja teadus, 12. Tallinn.
Valjala maalinn
Neet, raud. Väljas Saaremaa muuseumi püsinäitusel.
Peitli või meisli katke.
Ristripats. Tuuli Kurisoo tüpoloogia kohaselt alatüüp B1.6.2, mis oli levinud peamiselt Lääne-Eestis ja Saaremaal. Neid on leitud põletusmatustega kivikalmetest (Kurisoo 2021, 63-64). Saaremaa muuseumi püsinäitusel.
Kirjandus:
Kurisoo, T. 2021. Adornment, self-definition, religion: Pendants of the north-eastern Baltic Sea region, 9th-13th century. Kiel/Hamburg: Wachholtz Verlag.
Valjala maalinn
Neet, raud. Saaremaa muuseumi püsinäitusel.
Valjala maalinn
Kett koos S-kujulise konksuga, pronks.
