Meie andmebaas on vabaks kasutamiseks kõigile ajaloo- ja arheoloogiahuvilistele. Kui kasutad meie andmebaasi, palun ära unusta viidata:
Mägi, Marika; Palm, Piia Sandra; Niinesalu-Moon, Maris; Rannaäär, Karin; Leiman, Lisanna Lee. Archaeological Artefacts of Saaremaa. Foundation Osiliana / Tallinn University. Accessed: kuupäev.
Osiliana arheoloogiliste leidude andmebaasi on koondatud esemed Saaremaalt ja ümbritsevatelt väikesaartelt.
Andmebaas sisaldab peamiselt raua- ja keskaegsed leide, mida on võimalik klassifitseerida.
Dateerimatud metalli- või muud tükid jäid andmebaasist üldjuhul välja.
Keraamika on esindatud üksikute näidetena.
Andmebaas on töös ja täieneb pidevalt.
Odaots, raud. Peterseni M-tüüpi odaots, mis on dateeritud peamiselt 11. sajandisse või 12. sajandi algusesse (Pedersen 2014, 92). Lätis ja ümbritsevates maades on see laialt levinud odaotsa tüüp (Atgāzise tüüp B), mida dateeritakse 11.-12. sajandisse (Atgāzis 2019, 48-50).
Pedersen, A. 2014. Dead Warriors – a study of weapon and equestrian burials in viking-age Denmark, AD 800-1000. National Museum Studies in Archaeology. University Press of Southern Denmark: Odense.
Atgāzis, M. 2019. Tuvcīņas ieroči Latvijā 10.–13. gadsimtā. Latvijas vēstures institūta apgāds. Rīga.
Odaots, raud. Taolisi väikeseid, rombikujulise lehega odaotsi on leitud sageli koos Peterseni M-tüüpi odaotstega (näiteks Mägi 2002, tahv. 92: 2, 3; Zariņa 2006, joon. 162, 182: 2; Mandel 2017, tahv. 2) ning need võib seetõttu dateerida peamiselt 11. sajandisse, võib-olla ka 12. sajandi algusesse.
Mägi, M. 2002. At the Crossroads of Space and Time. Graves, Changing Society and Ideology on Saaremaa (Ösel), 9th–13th centuries AD. Tallinn: Ajaloo Instituut, Tallinn/Center of Baltic Studies, Gotland. Loe kogu teost: siin. Arheoloogiliste leidude joonised on leitavad: siin
Zariņa, A. 2006. Salaspils Laukskolas kapulauks 10.–13. gadsimts. Rīga: Latvijas Vēstures Institūta Apgāds.
Mandel, M. 2017. Maidla muinaskalmistu saladused. Eesti Ajaloomuuseum, Tallinn.
Odaots, raud. Peterseni tüüp G, mis Skandinaavias dateeritakse 10. sajandi teise ja 11. sajandi esimesse poolde (Pedersen 2014, 92-93). Soomes on sellised odaotsad dateeritud 11. sajandisse (Lehtosalo-Hilander 1982, 32-34). Neid on leitud üsna rohkesti nii Saaremaalt kui ka mujalt Eestist, samuti liivlaste alalt Lätis (Mägi 2002, 84-85; Atgāzis 2019, 54). Atgāzis on klassifitseerinud Peterseni G tüübi koos veidi teistsuguste odaotstega tüübiks D, mille ta dateerib 11.-12. sajandisse (Atgāzis 2019, 54).
Lehtsalo-Hilander, P.-L. 1982. Luistari II: The Artefacts. SMYA 82: 2. Helsinki.
Mägi, M. 2002. At the Crossroads of Space and Time. Graves, Changing Society and Ideology on Saaremaa (Ösel), 9th–13th centuries AD. Tallinn: Ajaloo Instituut, Tallinn/Center of Baltic Studies, Gotland. Loe kogu teost: siin. Arheoloogiliste leidude joonised on leitavad: siin
Pedersen, A. 2014. Dead Warriors – a study of weapon and equestrian burials in viking-age Denmark, AD 800-1000. National Museum Studies in Archaeology. University Press of Southern Denmark: Odense.
Atgāzis, M. 2019. Tuvcīņas ieroči Latvijā 10.–13. gadsimtā. Latvijas vēstures institūta apgāds. Rīga.
Odaots, raud. Pika saleda putkega, ilmselt olnud sulgja lehega. Lätis olid sellised odaotsad levinud eriti Kuramaal, kuid ka liivlaste aladel. Need dateeritakse 12.-13. sajandisse (Atgāzis 2019, 54-55). Põhja-Eestist Padast on sarnaseid odaotsi teada 13. sajandi laibamatustest (nt mat. XXXI).
Atgāzis, M. 2019. Tuvcīņas ieroči Latvijā 10.–13. gadsimtā. Latvijas vēstures institūta apgāds. Rīga.
Mõõga käepideme otsanupp, raud, hõbeplateeringuga.
Mõõga käepideme otsanupp, raud, hõbeplateeringuga. Peterseni S-tüüpi mõõga käepidemest, mis on dateeritud 10.–11. sajandisse (Petersen 1919, 142–153). Lätist leitakse neid peamiselt liivlaste alalt ja dateeritakse 11. sajandi teise poolde või 12. sajandi algusesse (Tomsons 2018, 57−58). Kaunistatud Urnes stiilis, mille levik on enamasti dateeritud 1010–1130 (Jets 2013, 91−97), seega pärineb kaitseraud kõige tõenäolisemalt 11. sajandist.
Jets, I. 2013. Lahingu maod. Skandinaavia 9.-11. sajandi sajandi kunstistiilid Eesti arheoloogilistel leidudel. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.
Tomsons, A. 2018. Zobeni Latvijas teritorijā no 7. līdz 16. gadsimtam. Latvijas nacionālā vēstures muzeja raksti nr. 27. Rīga.
Mõõga käepide, raud, hõbetatud. Arvatavasti Peterseni S-tüüpi mõõga käepidemest, mida Petersen dateerib 10.–11. sajandisse (Petersen 1919, 142–153). Kaunistatud Urnesi stiilis, mille levik on enamasti dateeritud 1010–1130 (Jets 2013, 91-97), seega pärineb kaitseraud kõige tõenäolisemalt 11. sajandist.
Petersen, J. 1919. De Norske Vikingesverd: en typologisk-kronologisk studie over vikingetidens vaaben. Kristiana.
Jets, I. 2013. Lahingu maod. Skandinaavia 9.-11. sajandi sajandi kunstistiilid Eesti arheoloogilistel leidudel. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.
Odaots, raud. Peterseni M-tüüpi odaots, putkel hõbeplateering Ringerike ornamendiga. M-tüüpi odaotsad on dateeritud peamiselt 11. sajandisse või 12. sajandi algusesse (Pedersen 2014, 92). Lätis ja ümbritsevates maades on see laialt levinud odaotsa tüüp (Atgāzise tüüp B), mida dateeritakse 11.-12. sajandisse (Atgāzis 2019, 48-50).
Pedersen, A. 2014. Dead Warriors – a study of weapon and equestrian burials in viking-age Denmark, AD 800-1000. National Museum Studies in Archaeology. University Press of Southern Denmark: Odense.
Atgāzis, M. 2019. Tuvcīņas ieroči Latvijā 10.–13. gadsimtā. Latvijas vēstures institūta apgāds. Rīga.
Rootsuga väike viskeodaots või suurem nooleots, raud.
Rootsuga väike viskeodaots või suurem nooleots, raud. Ain Mäesalu on liigitanud sellised lamedad nooleotsad tüüpi B2, pidades neid iseloomulikuks soomeugrilastele 10.-13. sajandini (Mäesalu 1989, 31). Samasuguse kujuga, kuid enamasti natuke suuremad viskeodaotsad olid Brūzise andmetel Lätis, sealhulgas Väina jõe alamjooksul, levinud aga 13.-14. sajandil ja hiljemgi (Brūzis 2016, 121-122, 282).Leiukonteksti arvestades on antud juhul tõenäoliselt tegemist 12.-13. sajandi esemega.
Mäesalu, A. 1989. Otepää linnuse nooleotsad ajalooliste seoste ja sündmuste kajastajatena. – Allikaõpetuslikke uurimusi. Eesti ajaloo küsimusi, XI. (Tartu Riikliku Ülikooli toimetised, 851.). Tartu, 27-46.
Brūzis, R. 2016. Tuvcīņas ieroči Latvijā 14.–16. gadsimtā. – Rīga: Latvijas vēstures institūta apgāds.
Sihtasutus Osiliana uurib ja tutvustab Saaremaa arheoloogilist ja ajaloolist pärandit.
Sinu annetus aitab kaasa uutele uuringutele, arheoloogilistele kaevamistele ja muudele välitöödele ning uurimistulemuste avalikkusele kättesaadavaks tegemisele.
Meie tegevust on võimalik toetada, tehes ülekanne sihtasutuse kontole:
NIMI: SA Osiliana
IBAN: EE422200221074581431
