TOETA SAAREMAA
AJALOO UURIMIST
Sihtasutus Osiliana uurib ja tutvustab Saaremaa arheoloogilist ja ajaloolist pärandit.
Sinu annetus aitab kaasa uutele uuringutele, arheoloogilistele kaevamistele ja muudele välitöödele ning uurimistulemuste avalikkusele kättesaadavaks tegemisele.
Meie tegevust on võimalik toetada, tehes ülekanne sihtasutuse kontole:
NIMI: SA Osiliana
IBAN: EE422200221074581431
SUUR AITÄH, ET TOETAD TEADUST!

Mõõgatupe otsik, vasesulam. Selliseid otsikuid on leitud lisaks Saaremaale ka ümbritsevatelt aladelt, näiteks Ojamaalt, Kuramaalt ja liivlaste alalt, kus need dateeritakse 12. -13. sajandisse (Asaris 1994; Tomsons 2018, 157-162).
Mõõk, raud, käepide hõbeplateeringuga. Peterseni T-tüüpi mõõk, kaunistatud lohkornamendiga, painutatud kõveraks. Sellise ornamendiga mõõgaosi on leitud mujaltki Eestist, lisaks on selliseid teada Lätist ja Leedust (Jets, 2013, 110). Lätis on need, nagu mujalgi, dateeritud peamiselt 10.-11. sajandisse, võib-olla ka 12. sajandi algusesse (Tomsons 2018, 60-61).



Mõõgatupe otsik, vasesulam. Kazakevičiuse tüpoloogia järgi tüüp IIIa, mis oli laialt levinud kõigis Baltimaades ja on dateeritud peamiselt 11. sajandisse (Kazakevičius 1992, 289, 298; Tomsons 2018, 147-148).

Mõõga kaitseraud, raud. Lätis on sirged kaitserauad dateeritud, vastavalt mõõganupu kujule, peamiselt 12. sajandi teisest poolest kuni 13. sajandi lõpuni, vahel ka hilisemasse aega (Tomsons 2018, 109-115).
Mõõga käepideme nupp, raud. Peterseni T-tüüpi mõõgakäepideme hilisem variant. Kuigi Petersen ja mitmed muud uurijad dateerivad T-tüüpi mõõgad 10. sajandi teise poolde või 11. sajandi algusesse (Moilanen 2015, 253), olid sarnased käepidemed Läänemere idakalda maadel levinud ka 11.-12. sajandil, osade uurijate arvates isegi veel 13. sajandil (Tomsons 2018, 59, 80-94). Nende osi leitakse peamiselt põletusmatustest ja hävitatud või uurimata muististelt (Kazakevičius 1997, 123; Tomsons 2018, 142), mistõttu need võiks Eestis dateerida põhiliselt 11.-12. sajandisse.
