Andmebaas

Noa katke, raud. Osa rootsust ja terast. Rootsu ristlõige lame nelinurk. Tera ristlõige kolmnurkne, selja paksus 4 mm.

Raudeseme (noa?) katke.

Hõbeplateeringu tükk. Peal ornament, mis koosneb kolmest kahekordsest ringist, ääres väikeste ringikeste vöönd.

Paralleelid mujalt:

Mõõgavöö naastud Ejsbølgård D relvaleius (Andersen 2003, 251, fig. 8. Photo Hadersel Museum/ Steen Hendriksen).

Vöö Nydami männipuupaadist (Jørgensen & Petersen 2003, 267, fig. 8; photo National Museum/ John Lee).

Popellerikujulise naastu katke, pronks. Naast on olnud murdunud osaga kinnitunud vöö allserva külge.

Vt. ka Ure leiud SM10862: 1, 4, 90, 117.

Propellerikujulised rippnaastud vööde küljes on germaanipärased, kuid Rooma mõjutustega. Nendega on kaunistatud Taanis Nydami ohverduskohas männipuust paadi juurest leitud nn. ohvitseride mõõgavööd. Väga sarnased vöökaunistused, hõbeda ja kullatisega kaetud, on Ejsbøli ohverduses, näiteks D relvaleius, 250-300 pKr (Andersen 2003, 251-253).

Propellerikujuliste naastudega kaunistatud mõõgavöösid on leitud ka mujalt ohverdamiskohtadest, näiteks Ölandi saarelt Skedemossest (Monikander 2010, 46) ja Lõuna-Skandinaavia eliidimatustest, näiteks kamberhaudadest Lilla Joredis (Rootsi), Lærkenfeldis (Taani) ja Sætrangis (Norra) (Rau 2014).

Baltikumis oli propellerikujulisi naaste seni teada kahest leiukohast: Lõuna-Eestist Kambjast ja Põhja-Lätist Lejas-Kleperisest (Moora 1929, pl. XXX: 14; 1938, 477). Urest on neid leitud viis. Lähtudes eespool nimetatud paralleelidest võis nendega samasse vöösse kuuluda ka naast SM10862:9. Ure propellerikujulised naastud esindavad kaht erinevat suurust, mis võib viidata sellele, et ohverdatud vöid on olnud kaks.

Propellerikujuliste naastudega kaunistatud vööd, kui naastud on hõbedast või hõbeplateeringuga, loetakse kuuluvaks relvaleidudesse ohverdatud sõjavägede juhtidele.

Kirjandus:

Andersen, H. Chr. H. 2003. Nye undersøgelser i Ejsbøl mose. – Sejrens triumf. Norden i skyggen af det romerske imperium. Ed. by L. Jørgensen, B. Storgaard & L. Gebauer Thomsen. København, 246–256.

Jørgensen, E. & Petersen, P. V. 2003. Nydam mose – nye fund og iagttagelser. – Sejrens triumf. Norden i skyggen af det romerske imperium. Ed. by L. Jørgensen, B. Storgaard & L. Gebauer Thomsen. København, 258–294.

Monikander, A. 2010. Våld och vatten. Våtmarkskult vid Skedemosse under järnåldern. – Stockholms Studies in Archaeology, 52. Stockholm. Loe artiklit: siin.

Moora, H. 1929. Die Eisenzeit in Lettland: bis etwa 500. N. Chr. Tafeln zum I. Teil. Tartu-Dorpat.

Moora, H. 1938. Die Eisenzeit in Lettland: bis etwa 500. N. Chr. II. Teil : Analyse. Tartu.

Mägi, M. 2021. Scandinavian chieftains in Saaremaa? Archaeological investigations in Ure, a probable Roman Period sacrificial place. – Archaeological Fieldwork in Estonia 2020, 73-90. Loe artiklit: siin.

Rau, A. 2014. Spätkaiserzeitlich-frühvölkerwanderungszeitliche Kammergräber der Sætrang-Lilla Jored-Gruppe. – Kammergräber im Barbaricum. Zu Einflüssen und Übergangsphänomenen von der vorrömischen Eisenzeit bis in die Völkerwanderungszeit. Ed. by N. Lau & A. Abegg-Wigg. Wachholtz, 145-166. Loe artiklit: siin.

Raudeseme katke (odaotsa putkest?). Kumer plaat. Putke läbimõõt oleks sel juhul ca 2,5 cm.

Viimased 5 fotot: Jaana Ratas

Võrdluseks:

Kuldvõrud Skedemossest. Foto Ulf Bruxe, Statens Historiska Museum.

Kuldvõru (rulli keeratud käe- või kaelavõru), maopeakujuliste otstega. Tüüp C (Fernstål 2004). Kaal 175 g. Maopeakujulised otsad on üldtermin tervele reale kullast kaelavõrudele, käevõrudele (sh. spiraalkäevõrud) ja sõrmustele Põhja-Euroopas. Maopeaotstega võrusid kasutati võrdlemisi lühikese perioodi jooksul 210-330 pKr. Mitmete uurijate arvates olid need teatud vürstlike või kuninglike suguvõsade sümbolid, mis seletaks ka nende seostumise nii meeste kui ka naistega. Suur osa taolisi võrusid on leitud ohverduskohtadest (Törnblad 2017).

Rootsis on maopeaotstega võrud kontsentreerunud Ojamaale ja Ölandile, Taanis Ida-Zeelandile Stevnsi ümbrusesse. Veidi on neid teada ka mujalt, sh. Edela-Soomest. Kaela- ja käevõrusid on kõige rohkem Gotlandilt ja Ölandilt. Kullast kaela- ja käevõrusid on seni teada kokku 62, neist 37 Rootsist, 12 Taanist, 4 Soomest. Veidi alla kolmandiku senileitutest on matustest, ülejäänud ohvri- või relvaleiduset või pole täpselt teada (vt Fernstål 2004; Törnblad 2017). Võrusid peetakse selgelt skandinaaviapäraseks, Baltimaadest taolisi seni leitud polnud.

Ure leiukompleksile kõige sobivam vaste on Skedemosse ohverdamiskoht Ölandil. Sealt leiti 6 kullast võru, mis on sarnaselt Urele deformeeritud, nii et on raske defineerida, kas tegu on spiraalkäevõru või kaelavõruga. Samast on ka 11 propellerikujulist naastu, relvi, inimeste (48) ja loomade ohverdusi (Hagberg 1967).

Ure võru kuulub oma kaalu poolest kõige massiivsemate seda tüüpi võrude hulka Põhja-Euroopas. Seega võib oletada, et isik, kelle oma see kunagi oli, kuulus Skandinaavia eliidi tippu.

Kirjandus: 

Fernstål, L. 2004. Delar av en grav och glimtar av entid. Om yngre romersk järnålder, Tuna i Badelunda i Västmanland och personen i grav X. Doctoral thesis, Stockholm University, Faculty of Humanities, Department of Archaeology and Classical Studies. Stockholm. Loe: siin.

Hagberg, U. E. 1967. The Archaeology of Skedemosse. I–II. Kungl. Vitterhets Historie och Antikvitets Akademiens Handlingar. Monografien, 46: I–II. Stockholm.

Mägi, M. 2021. Scandinavian chieftains in Saaremaa? Archaeological investigations in Ure, a probable Roman Period sacrificial place. – Archaeological Fieldwork in Estonia 2020, 73-90. Loe artiklit: siin.

Rundkvist, M. 2021. Noble shape, humble metals. Bronze and silver shield-head and snake-head rings of Roman era Scandinavia. – Praehistorische Zeitschrift, vol. 96, no. 2, 2021, pp. 571-584. https://doi.org/10.1515/pz-2021-2020.

Törnblad, E. 2017. Ormhuvudringar – en analys av det sociala symbolspråket i relation till formgivning, fyndkontext och hantverk. Kandidatuppsats Arkeologi, Lund Universitet. Loe: siin.

Ambsõle katke, raud. Kaare kaarduv osa ja jupike spiraalteljest. Kaare ristlõige nelinurkne, kuid alumises osas, st jalaosa alguses lame.

Kirjandus:

Rohtla, M.-L. 2005. Crossbow fibula as a reflection of social status and relations. – Culture and Material Culture. Interarchaeologia, 1. Ed. by V. Lang. Tartu – Riga – Vilnius, 121–145.