Asva kindlustatud asula ehk Asva linnamägi, kohapeal tuntud ka Linnamäe põlluna, asub Saaremaa kaguosas. See kuulub nii Saaremaa kui ka kogu Eesti olulisimate arheoloogiliste muististe hulka ja on üks leiurikkamaid pronksiaegseid asulaid Läänemere idakaldal. Asva varasem asustus pärineb hilispronksiajast, ligikaudu 9.–6. sajandist eKr. Selle järel jäi koht pikaks ajaks kasutuseta. Järgmised asustusjäljed pärinevad alles keskmise rauaaja hilisemast järgust ehk ligikaudu 7.-8. sajandist.
Asula paikneb kuni kaheksa meetri kõrgusel kitsal moreenseljandikul, mille platoo pindala on umbes 3500 m². Pronksiajal oli maastik tänapäevasest aga märksa erinev ja rannajoon oli Asvale palju lähemal ning tänu sellele olid Asva elanikud hästi ühendatud välisilmaga.
Arheoloogilised kaevandid Asval läbi aegade, kõige viimane on G-kaevand. Allikas: Sperling, U., Karlsen, H.-J., Lang, V., von Fournier, K., Läänelaid, A., Sohar, Kr. (2024). Abschlussarbeiten am Westhang der Bronzezeitsiedlung von Asva. Einige stratigrafische und dendroarchäologische Beobachtungen. Archaeological Fieldwork in Estonia, 2023, 45−54.
Asva arheoloogiline uurimine ulatub peaaegu sajandi taha. Esimesed väljakaevamised toimusid 1934. aastal ning seejärel aastatel 1938–1939 Richard Indreko juhtimisel. Järgmised suuremad uuringud viisid läbi Marta Schmiedehelm ja Artur Vassar aastatel 1948–1949 ning Vello Lõugas aastatel 1965–1966. Uus uurimisjärk algas 2012. aastal kaevamistega platoo edelaosas asuvas Asva G-sektoris. Seal töötati aastatel 2012–2014 ning pärast kolmeaastast pausi jätkati aastatel 2018–2023.
Valik luust valmistatud nooleotsi Asvalt. Allikas: Sperling, U., Karlsen, H.-J., Õispuu, A.-L., Jark, V., Gerding, T., Papenhagen, M., Schille, S., Leppin, N., Schmidt, M., Rosentreter, L., Engesser, Ch., Nitzsche, Chr., Just, J.P., Neuhof, H., Dost, A., Reinke, E., Bruhn, F., Behn, J. (2024). Archäologische Funde aus der Bronzezeitsiedlung von Asva. Präsentiert von Rostocker Studierenden / Arheoloogilised leiud Asva pronksiaegsest asulast. Rostocki ülikooli tudengite uurimused. Tallinn: Arheoloogiakeskus.
Hilispronksiaegse Asva elanike majandus oli mitmekesine. Peeti veiseid, lambaid, sigu ja hobuseid ning kasvatati otra, nisu, kaera ja kaunvilju. Söestunud teradest on kõige rohkem odra omi, mis on Eesti vanimad! Teraviljajälgi leidub ka savinõude pinnal. Asvalt on leitud ka suur hulk jahve- ja hõõrumiskive, valdavalt kohalikust graniidist. Need osutavad teravilja ja muude materjalide töötlemisele, näiteks jahu valmistamisele, mis toimus peamiselt hoonetest väljas. Suur tähtsus oli ka hülgepüügil, põdra ja teiste metsloomade luid on aga leitud tunduvalt vähem. Hülgeid kütiti põdrasarvest harpuunidega. Lisaks püüti kala ning jahil kasutati luust nooleotsi. Luu- ja sarvetöö toimus kohapeal, millest annavad tunnistust arvukad pooltooted ja töötlemisjäägid.
Asvalt leitud merevaigust esemeid ja põdrasarvest kaksiknööbid. Allikas: Sperling, U., Karlsen, H.-J., Õispuu, A.-L., Jark, V., Gerding, T., Papenhagen, M., Schille, S., Leppin, N., Schmidt, M., Rosentreter, L., Engesser, Ch., Nitzsche, Chr., Just, J.P., Neuhof, H., Dost, A., Reinke, E., Bruhn, F., Behn, J. (2024). Archäologische Funde aus der Bronzezeitsiedlung von Asva. Präsentiert von Rostocker Studierenden / Arheoloogilised leiud Asva pronksiaegsest asulast. Rostocki ülikooli tudengite uurimused. Tallinn: Arheoloogiakeskus.
Kogu Asvalt on saadud üle 60 000 savinõukillu ehk ligikaudu 500 kg keraamikat. Keraamikas on näha nii kohalikke, kammkeraamikast ja idast pärinevaid traditsioone kui ka Kesk-Euroopale iseloomulikke sangadega ja nurgelise profiiliga peenkeraamilisi kausse. Ehetest ja rõivakinnitustest on leitud luust nõelu ning põdrasarvest ja merevaigust kaksiknööpe. Merevaigutükke on üle 120, suuremalt jaolt on tegemist toormerevaiguga. Sõrve poolsaarel asuva Vintri leiukoha põhjal võidi merevaiku vähemalt osaliselt koguda Saaremaal endal. Lisaks on hoonetest säilinud üle 15 kg põlenud savikrohvi. Selles leiduvad palgi– ja punutisejäljed viitavad palkehitistele.
Asvalt leitud pronksist ketaspeanõel ja selle rekonstruktsioon. Allikas: Sperling, U., Karlsen, H.-J., Õispuu, A.-L., Jark, V., Gerding, T., Papenhagen, M., Schille, S., Leppin, N., Schmidt, M., Rosentreter, L., Engesser, Ch., Nitzsche, Chr., Just, J.P., Neuhof, H., Dost, A., Reinke, E., Bruhn, F., Behn, J. (2024). Archäologische Funde aus der Bronzezeitsiedlung von Asva. Präsentiert von Rostocker Studierenden / Arheoloogilised leiud Asva pronksiaegsest asulast. Rostocki ülikooli tudengite uurimused. Tallinn: Arheoloogiakeskus.
Asva teeb aga tõeliselt erakordseks asjaolu, et seal toimus intensiivne pronksivalamine. Kogu asulast on leitud ligikaudu 3000 keraamilise valamisvormi katket ning viimastel kaevamistel uuriti just pronksivalutöökoda. Valdav osa vormidest on mõeldud võrude valamiseks, kuid esineb ka liitvorme odaotste, putkkirveste ja ehete jaoks. Näiteks on sealt leitud valuvormi tükid ligi 20 cm pikkuse ketaspeaga ehtenõela valamiseks, kuid lisaks on sealt leitud Skandinaavia tüüpi plaatsõle valamisvormi katkeid. See on esimene tõend Skandinaavia pronksiaja sõlgede valmistamisest Läänemere idaosas. 2020. aastal tuli välja alusmoreeni süvendatud ovaalne tulease, umbes 90 × 40 cm suur ja 25–30 cm sügav. See oli täidetud söestunud puiduga ja selle põhjast leiti valamisvormi katke. Tulease võis olla kasutusel sulatamisel või puusöe tootmiseks sulatamise tarbeks. Selle lähedalt on saadud ka sarvest tööriistakäepidemeid, soonega vasarakivi ja muid kiviriistu, mida võidi metallitöös kasutada. Tuleaseme ümbrusest leiti ka loomaluid, kalajäänuseid, savinõukilde ja sarvest spaatel-lusikas. Need näitavad, et samas kohas valmistati ka toitu. Pronksivalamine toimus seega vabas õhus, hooajaliselt ja vaheldumisi muude majapidamistöödega. Pronksisulamiks vajalikke metalle Saaremaal ei leidu, seega pidid Asva käsitöömeistritel olema ulatuslikud kontaktid üle Läänemere.
Savinõutükk viljatera jäljega Asva asulast (1939). AIF.2.1.4701.
Viimased kaevamised on täpsustanud ka hilispronksiaegse asula kihistust. Seal on eristatavad vähemalt kaks hilispronksiaegset järku. Varasemasse kuuluvad põlenud hoone savikrohviga seinajäänused, tulease, umbes 70–85 cm sügavusel paiknev kiviplaatidest põrandasillutis ja pronksivalukoht. Hilisemas järgus kasutati ala peamiselt jäätmete ladestamiseks. Selle järgu kiviplaate peeti algul asula piirdemüüri jäänusteks. Tegelikult olid need mitmes kihis laotud plaadid, mille vahelt ja alt leiti loomaluid, keraamikat ja valamisvormide tükke. Järelikult ei olnud tegu müüri vundamendiga, vaid järk-järgult uuendatud käiguteega või rambiga üle nõlvale kuhjunud jäätmete. Kõige viimatisemast kaevandist tuli välja ka noore inimese koljutükke. Need on seni ainsad inimluud, mis on Asvalt leitud.
Valuvormi fragmendid. Allikas: Sperling, Uwe; Karlsen, Hans-Jörg; Lang, Valter; Lõugas, Lembi; Kimber, Andres; Lau, Ronja (2020). Ausgrabungen in der Bronzezeitsiedlung von Asva im Jahr 2019. Archaeological Fieldwork in Estonia, 2019, 51−60.
Pärast hilispronksiaegse asustuse lõppu jäi paik sajanditeks tühjaks. Uus asustus rajati sinna alles keskmisel rauaajal, ca pärast 600. aastat pKr. Arvatavasti omandas Asva just siis selgema linnamäe ehk kindlustatud kõrgendiku ilme. Platoo servi tasandati ja täideti ning maapinda tõsteti kunstlikult, kuigi kaitserajatiste iseloom on seni ebaselge. Tasandus– ja täitetööde jäljed on kõigis kaevandites nähtavad heledate paekiviklibudega vahekihina. See kiht eraldab pronksiaegseid kihte ja on platoo servades kuni 40 cm paks.
Keskmise rauaaja kultuurkiht on halvasti säilinud, sest uusajal on linnamäge küntud ja valliosast kive ära viidud. Platoo sisealal on kultuurkihti kõrvaldatud nii palju, et alusmoreen tuleb kohati välja juba 30–35 cm sügavusel. Seetõttu on pronksiaegseid esemeid sattunud ka noorematesse kihtidesse.
2018. aasta kaevamistel tuli 15–20 cm sügavuselt välja ka keskmise rauaaja aegne paekividest rajatis. See oli umbes 1,8 m laiune põhja-lõunasuunaline kiviplaatidest vöönd. Sarnane rajatis leiti juba 1938. aasta kaevamistel mõni meeter põhja pool, ning seal piirasid seda söestunud palgijäänused. Seetõttu oletavad uurijad, et platoo läänekülge ääristas vähemalt mingil ajal umbes 1,8–2 m laiune kiviplaatidest tee või käigutee. Müüri või vundamendi jälgi pole leitud. Võimalik, et tee kõrval paiknes puidust kaitserajatis või palissaad, kuid selle täpset ehitust ei saa praegu kindlalt määrata.
Asva teeb Eesti arheoloogia jaoks eriti väärtuslikuks see, et ühes paigas on säilinud jäljed kahest teineteisest väga kaugel olevast ajajärgust. Hilispronksiaegne asula (ligikaudu 9.–6. sajand eKr) annab teavet tollaste elamute, karjakasvatuse, hülgepüügi, käsitöö ja Läänemere-äärsete kontaktide kohta. Eriti rohkesti teavet annab see pronksivalamise kohta, mis toimus siin intensiivselt, kuid ilmselt hooajaliselt ja pigem lihtsate vahenditega. Pärast enam kui tuhandeaastast vaheaega, keskmisel rauaajal ehk 7.–8. sajandil pKr, võeti paik uuesti kasutusele ning sinna rajati tõenäoliselt kindlustatud linnamägi. Asva uurimine aitab seega mõista nii Eesti pronksiaegse ühiskonna arengut kui ka Saaremaa tähtsust eelviikingiaegsel Läänemerel.
