Kärla kirik loodes (2009). Foto: M. Viljus.
Kärla kirik asub Lääne-Saaremaal, kolme tee ristumiskohas kõrgel jõeoru nõlval. See on pühendatud Maarja Magdaleenale ja tänane kirik ehitati aastatel 1842-1843 keskaegse pühakoja kohale.
Muinas– ja keskajal oli maastik Kärla kihelkonna lõunaosas üpris erinev tänasest. Mullutu laht ulatus sügavale sisemaale ning selle ääres asusid viikingi– ja keskajal olulised sadamakohad. Keskaegne kirik jäi rannajoonest umbes 7 km kaugusele piki Kärla jõge. 1234. aasta lepingu järgi kuulus Kärla Kaarma (Carmele) piirkonna alla ja kuni keskaja lõpuni Saare-Lääne piiskopi valdustesse. Kirjalikes allikates mainitakse Kärla (Kergel) kihelkonda esmakordselt alles 1438. aastal.
Kärla kirik esimese Eesti vabariigi aegu. Allikas: http://www.digar.ee/id/en/nlib-digar:69174.
Rahvapärimuse järgi tahetud kirik algul ehitada Kõrkküla lähedale, kus on ka varasema kabeli müürijäänused. Vaimud olevat aga ehituse öösiti lõhkunud ning uus koht leitud härgade abil. Sarnane legend on seotud näiteks ka Karja kirikuga.
Ants Heina poolt Peterburi Ajaloo Riiklikust Keskarhiivist avastatud joonis keskaegsest Kärla kirikust. F 1488, n 2, s 580, 1 1.
Ainus pildiline allikas keskaegse kiriku kohta on 1838. aasta joonis, mis tehti vahetult enne lammutamist. Selle järgi oli tegu tornita kirikuga, millel oli nelinurkne kooriruum ja sellest laiem ühelööviline pikihoone (välismõõtmed 11,7 × 25,6 m). Seda tüüpi kiriku lähimad analoogid, mis on tänaseni selle kuju säilitanud, on Karja ja Muhu kirik.
Esimese kivikiriku varasele ehitusajale viitavad mitmed iseloomulikud jooned. Kirikul olid kitsad ümarkaarsed romaani aknad. Koori idaseinas olid paarisaknad ja müürid olid 1,9 m paksused. Sarnased tunnusjooned teiste Saaremaa kirikute juures viitavad, et ka Kärla esimene kivikirik püstitati juba 13. sajandil. Tõenäoliselt eelnes kivikirikule puust kirik.
2009. aastal kaevati kiriku kõrval välja paarkümmend matust, millest osa olid koos 13. sajandi matusepanustega.
Kärla kiriku raidkivi elemendid, mis leiti Mihkli talumuuseumist. Allikas: Eesti NSV Teaduste Akadeemia kodu-uurimise komisjon Kingissepa rajoonis.
1779. aastal leiti kirikumüürist raidkivi ladinakeelse tekstiga, mille järgi pühitseti kivist ehitatud Maarja-Magdaleena kirik 22. juulil 1313. Teadaolevalt oli pikihoone algselt võlvimata, kuid võlvimiseks ette valmistatud. Seetõttu võib 1313 tähistada pigem kiriku lõplikku valmimist kui ehituse algust. Keskaegse kiriku jälgi on leitud ka Mihkli talumuuseumist, kus saunaseinast tulid välja mitmesugused raidkivid: võlviroiete konsool, sajandile iseloomulik kaheksatahuline sambalüli ja sajandi algusele viitav võõndkaare lülikivi. Nende põhjal on oletatud, et pikihoone võlviti alles 15. sajandi algul. Seega võis keskaegsel kirikul olla kolm ehitusetappi.
Kärla krutsifiks. SM _ 9530:1 Ks 80; Saaremaa Muuseum SA; SM_9530_1Ks80_1_pisipilt.jpg.
Keskaegsest sisustusest on säilinud ristimiskivi vaagen ning krutsifiks, mis uuemate uurimuste valguses on dateeritud 13. sajandi esimesse poolde. Selle figuuri seljaosas ja tõenäoliselt ka peas oli algselt sepulchrum ehk õõnsus, milles traditsiooniliselt hoiti reliikviat või tükikest armulaualeivast. See on vanim ja üks väärtuslikumaid puuskulptuure kogu Eestis ning seda on võimalik näha Saaremaa Muuseumis.
Kärla kiriku kellatorn. EAM Fk 5836; Eesti Arhitektuurimuuseum SA; EAMFk5836_1_pisipilt.jpg.
Hilisemate allikate järgi kahjustas kirikut 1556. aasta tulekahju, kuid kirik taastati. Tõenäolisemalt rajati 1614. aastal eraldiseisev kellatorn, mis sarnanes Kihelkonna omaga. Kahjuks pole see säilinud, kuna selle lasi kolhoosi esimees 1981. aastal lammutada.
Postkaart Kärla kirikust (1936). AM_4567:75 F 16128; Eesti Ajaloomuuseum SA; 607846_AM4567_75_F16128_aa_pisipilt.jpg.
1836. aastaks oli keskaegne kirik varisemisohtlik. See lammutati 1842 ning samale kohale ehitati paekivist ja dolomiidist raiddetailidega uus pühakoda. See pühitseti 22. juulil 1843, Maarja-Magdaleena päeval. Hoone on ranges klassitsistlikus stiilis ühelööviline kooriruumita pikihoone. Sellel on kolmeosaline läänefassaad ja selle keskel nelinurkne torn. Iseloomulikud on konsoolfrontooniga aknad, tugevad karniisid, ampiirsed ümaraknad ja peegellagi. 20. sajand oli kirikule raske. Pikselöögis põlenud tornikiivri asemele ehitati 1908 uus. Esimese maailmasõja ajal 1915. aastal viidi kellad Venemaale. 1940. aastal tõmbas nõukogude võim torni traktoriga maha, kirikut kasutati kasarmuna ja orel purustati. Hiljem ehitatud neogooti telkkiivriga torn on varasemast poole madalam.
