Mäla kivikalme. Foto: Kristo Oks.
Mäla kivikalme, mida tuntakse ka Ussimätta või Ussimäe kalmena, asub Muhu saarel Mäla külas, Pädaste-Liiva maanteest ligikaudu 170 meetrit lääne pool. See paikneb kergelt lainelisel, tänapäeval metsaga kaetud maastikul ning selle läheduses leidub ka muistsete põldude jäänuseid. Koos moodustavad need olulise arheoloogilise kompleksi, mis annab meile väärtuslikku informatsiooni Muhu saare asustusest ja matmiskombestikust meie ajaarvamise alguse paiku.
Kalme täpne ehituslugu ja kasutusaeg ei ole siiani lõplikult selged. Mäla kivikalme on tähelepanuväärne eelkõige oma ebahariliku ehituse poolest. Ligikaudu 9,8 × 9,2 meetri suurune kalme koosneb kahest kontsentrilisest kiviringist ning neljast väikesest tarandist, millest kolm paiknevad kiviringidest lääne ja üks ida pool. Kahe kiviringi vaheline kaugus on ligikaudu 1,4 meetrit.
Mäla kivikalme paiknemine Muhu saarel. Allikas: Vello Lõugase koostatud arheoloogiamälestise pass.
Mäla küla muistsete matmispaikade vastu tunti huvi juba 19. sajandil. Esimesed teadaolevad arheoloogilised uurimised piirkonnas tegi 1874. aastal J. B. Holzmayer. 1895. aastal kirjutas kunstnik Ants Laikmaa sellest muinasuurija Jaan Jungile. Laikmaa teatel oli tegemist vana matmispaigaga, kust olevat leitud münte, mitmesuguseid esemeid ja põletatud inimluid ning seda kutsutud “Ussimättaks”. Rahvapärimuse järgi sai Ussimätas oma nime sellest, et seal olevat elanud rohkesti usse. Hiljem kogutud pärimuse järgi on teada, kalme lähedalt kruusa kaevates leitud vanu esemeid, sealhulgas relvi ning inimeste ja hobuste luid. Kuigi need teated osutavad piirkonna muistsele tähtsusele, ei ole kõiki kirjeldatud leide võimalik kindlalt seostada tänapäeval teadaoleva Mäla kivikalmega.
Mäla kivikalme pildistamine 1985. aastal. Allikas: Arheoloogia Eestimaa teedel; J. Selirand; V. Lõugas; Tallinn 1988, lk 198.
Järgmised arheoloogilised väljakaevamised toimusid Mäla kivikalmel aastatel 1984–1985 Vello Lõugase juhendamisel. Peamiselt leiti sealjuures põletamata inimluid, kuid esines ka üksikuid põletatud luukilde, savinõukilde, oimuehete ja karjasekeppnõelade katkeid ning katkine nuga. Leiumaterjali põhjal seostati tarandid eelrooma rauaajaga, kuid kiviringidega piiratud kalmeosa täpne vanus jäi ebaselgeks. Lõugas tõlgendas kalmet algselt üleminekuvormina kivikirstkalmest tarandkalmeks. Tema arvates rajati kõigepealt kiviringidega piiratud kalme ning hiljem lisati sellele väikesed tarandid. Sellise tõlgenduse kohaselt kujunes matmispaik välja mitme ehitusetapi jooksul. Arheoloog Marika Mägi on pidanud võimalikuks, et tegemist on hoopis Saaremaale ja teistele Lääne-Eesti rannikualadele iseloomuliku väikeste taranditega kalme erivormiga.
Kaevamised 2024. aastal. Foto: Mairi Kaseorg.
2024. ja 2025. aastal juhatasid Tartu Ülikooli arheoloogid Mairi Kaseorg ja Karin Rannaäär Mälal välitöid ning nendeeesmärk oli läbi sõeluda 1980. aastate kaevamistest pärinevad pinnasekuhjad, sest tollal ei olnud pinnase süstemaatiline sõelumine tavapärane. Samuti sooviti kalme puhastada ja dokumenteerida tänapäevaste meetoditega
Tööde käigus selgus, et osa kalme konstruktsioonidest ja kultuurkihist oli varasematel kaevamistel jäänud läbi uurimata. Seetõttu laiendati uuringuid ka nendele aladele. Uutest leidudest väärivad tähelepanu rauast karjasekeppnõelte katked, lapse käevõru, savinõukillud, kvarts, tulekivi ja vaigunäts. Kokku koguti 2024. aastal üle 150 keraamikakillu ja rohkem kui 300 grammi luid, millest suurem osa olid põletamata.
Kaevamised 2024. aastal. Foto: Mairi Kaseorg.
Uued leiud on olulised nii kalme dateerimise kui ka matmiskombestiku mõistmise seisukohalt. Märkimisväärsed on karjasekeppnõelte katked, mis toetavad võimalust, et ka kiviringidega piiratud kalmeosa võib kuuluda eelrooma rauaaega. Samuti võivad savinõukillud anda uusi teadmisi Muhu ja teiste Lääne-Eesti saarte toonase keraamika valmistamise ning kasutamise kohta.
Viimaste uuringute tulemusena kerkis taas hüpotees, mille kohaselt ei pruukinud kiviringid ja tarandid olla rajatud eri aegadel, nagu varem arvati. Võimalik, et kogu kalmekompleks ehitati üheaegselt ning selle ehituslik lahendus oli seni oletatust keerukam. Ühe võimaliku tõlgenduse järgi on tegemist kiviringidega piiratud, ebakorrapärase siseehitusega kangurkalmega, millel puudus keskne kivikirst.
Välitöödel dokumenteeriti ka kalme läheduses paiknev väike kividest spiraal. Kuna seda ei ole näha 1980. aastate fotodel, võib tegemist olla hilisema rajatisega.
