Muhu kirik vaadatuna kirdest (2026). Foto: Piia Sandra Palm.
Muhu Katariina kirik asub Muhu saarel Liiva külas. See on pühitsetud Aleksandria Katariinale, sarnaselt Karja kirikule. Muhu kirikut peetakse üheks Eesti silmapaistvamaks varagooti ehitiseks ning selle välisarhitektuuri iseloomustavad monumentaalsed proportsioonid ja selgelt kolmeks liigendatud hoonestus.
Muhu kiriku altar ja kooriruum 1930. aastatel. Allikas: ERA.1278.1.327.11.2 (AIS).
Kiriku varase ehitusloo täpne kronoloogia ei ole üheselt selge. Muhu kirikust linnulennult 3,8 km kaugusele jääb Muhu maalinn, mis 1227. aastal Henriku Liivimaa kroonika järgi hävitati pärast rasket võitlust ristisõdijate ühisväe poolt. Maalinna pole arheoloogiliselt uuritud, kuid selle juurest on leitud mitu rikkaliku aaret ning arheoloogilised tõendid maalinna lähistel olnud suurema asula kohta.
1233. aasta lepingu järgselt kuulusid Muhu valdused Mõõgavendade ordule, hiljem Saksa ordu Liivimaa haru valduste alla. Kirikut mainitakse esmakordselt Hermann von Wartberge kroonikas seoses 1267. aastaga. Ühe tõlgenduse kohaselt võis see teade puudutada praegusele kivikirikule eelnenud puust kirikut ning praeguse kivist pühakoja ehitamist alustati alles 13. sajandi lõpukümnenditel. Ent ei saa välistada, et praeguseni säilinud kivikirik võis olla ka valmis juba 1267. aastaks.
Muhu kiriku põhiplaan (1955). Allikas: ERA.T-76.1.N-1171-4 (AIS).
Tänasel päeval nähtava, ühelöövilise kiriku ehitamine toimus mitmes etapis. Esmalt rajati ilmselt 13. saj teises pooles suurem osa pikihoone müüristikust, paksu lääneseina ehitati müüritrepp ning külgseintesse kitsad lantsettaknad.
Muhu kiriku kooriruumi põhjaseina läänepoolses lõigus asuvad figuurimaalingud. Allikas: EFA.697.10.13714.
Saaremaal sündinud baltisaksa arhitekti ja kunstiajaloolase Johannes Leopold Gahlnbäcki joonis Muhu kiriku figuurimaalingust. (1913). Allikas: Eesti Arhitektuuri Ajalugu (1965).
Sajandi lõpus see vana kirik aga lammutati ning uued meistrid püstitasid koori koos selle erandlikult ristkülikujulise väiksemõõdulise lõpmikuga, viisid lõpuni pikihoone ehitamise ja ühendasid mõlemad ruumid võidukaarega. Ojamaalt tulnud meister dekoreeris kooriruumi seina secco–stiilis figuurimaalingutega, mis olid inspireeritud Viimsest Kohtupäevast. 14. sajandi algul kaunistati sarnaselt ka pikihoone, samuti ilmselt Ojamaa meistri käe läbi. Koorilõpmikus oli kujutatud Kristusega seotud sündmustik, kuid külgseintel prohvetid ja kaksteist apostlit ning märtrid, piiskopid jt. Nende seas olnud ka üks ordurüütli kujutis põhjaseina läänepoolses osas.
Reformatsiooni ajal peideti maalid lubjavärvi alla ning need tulid osaliselt välja alles 19. sajandi lõpus tehtud remonditööde käigus. Kahjuks sai keskaegsene dekoor siis väga kahjustatud ning kirik lubjati iiesto üle. Alles 1913. aastal õnnestus Saaremaal sündinud baltisakslasest arhitektil ja kunstiajaloolasel J. L. Gahlnbäckil kahe noore eestlase abil maalingud uuesti välja puhastada, tema tööd katkestas aga Esimene maailmasõda. Tänu tema kirjeldustele teame, et kogu kirik oli rikkalikult dekoreeritud.
Aabrahami kujutis (2007). Foto: M. Kallas.
Ometi lubjati kirikut uuesti 1934. aastal ning alles 1970ndatel puhastati maalid osaliselt uuesti välja. Lisaks kooriruumi figuurimaalingutele, on veel säilinud fragmente koorilõpmikus asunud kompositsioonist, kus altarit kui kristuse trooni ümbritsesid viirukipanne käes hoidnud neli inglit ning Aabrahami kujutis.
Võimaliku Ojamaa meister Johannese hauaplaat (2012). Foto: Ü. Jukk.
Üks Ojamaa meistritest võiski olla maetud Muhu kirikusse, sest võidukaare lähedal ehk väga austusväärses mmatmitmiskohas asub hauaplaat, mille keskel on tekst: “Siin puhkab Johannes Gotlandist + paluge tema eest”.
Muhu trapetsiaalne hauaplaat, millel on kujutatud odaga sõdalast, Kolgata risti ja joogisarve. Allikas: Wikimedia Commons.
Üks veelgi omapärasem trapetsiaalne hauaplaat asub aga hoopiski lääneseina trepikäigus, kus see on sekundaarselt kasutusel uksesillusena. Nimelt on seal kujutatud sõdalase figuuri, kel on ühes käes oda ja kaarrombiga risti ehk ilmapuud, millest teisel pool asub joogisarv. Taoline rist on väga levinud Taani ja Poola romaani hauaplaatidel ning sarnaseid kohtab ka Ojamaal keskaegsete kirikute ustel. Seda seostatakse Kolgata ristiga. Risti all olevad ümarkaarjad moodustised võivad viidata kivikalmetele, kuhu varasemalt kohalikku eliiti maeti ja millesse torgati odaotsi, mis olid kõrgest seisusest sõdalaste tunnuseks. Kui paganlikus usundis oli joogisarvel oluline roll ohverdamisrituaalides, siis kristluse järgi seostati sarve päästmisega. Keskajal oli aga joogisarv samuti oluline kõrgema kihi sümbol ehk Muhu trapetsiaalses hauaplaadis on ühendatud nii paganlikud kui ka kristlikud motiivid, ilmselt ühe kõrgest seisusest sõjamehe auks. Tõenäoliselt valmis see 13. sajandi algul ja markeeris tollases ühiskonnas olulise inimese matusekohta. Kui kirikut sajandi teises pooles ümber ehitati, asetati hauaplaat sinna, kus see on tänase päevani.
Muhu kirikaias asuv hauaplaat ja kivist ristid (2026). Foto: Piia Sandra Palm.
Kolmas huvipakkuv Muhu hauaplaat asub kirikaias ning seal on samuti kujutatud joogisarve, kuid lisaks ka Malta risti ja see on ääristatud ornamentaalse kaunistusega. Taaskord võib sellele paralleeli leida Ojamaalt, kus on säilinud väga sarnane poolik versioon Roma kirikus. Lisaks on Muhu kirikuaaias säilinud paar väga vana kiviristi.
Lääneportaali uks. Foto: Piia Sandra Palm.
Pühahoone peasissepääs paikneb lääneseinas, kus on kolmeastmeline teravkaarega portaal ning 1617. aastast pärit uks. Sarnane tegumood esineb ka Pöide ja Karja kirikute peaportaalide juures. Teine sissepääs asub lõunaseinas, kus on ka eeskoda ja algselt ilmselt lääneosas asunud portaal. Käärkamber puudub.
Muhu kirik 1930ndail aastail, näha on veel haritorn kukega. Allikas: EFA.215.4.6486.
Hilisemal ajal ehk 1764. aastal rajati puust kaheksa-tahuline haritorn, mille otsas oli veel omakorda sepistatud kukk.
Muhu kirik 1944. aastal. Allikas: EFA.217.1.8242.
Muhu kiriku katus koos haritorniga hävines aga Teises maailmasõjas 15. septembril 1941. aastal. Samuti põles maha osa interjöörist. Kuna katus taastati alles aastaks 1959, oli pühahoone pea paarkümmend aastat igat laadi kahjustusele valla. Ainus ruum, mis sai ajutise varikatuse alla, oli kooriruum ja tänu sellele seal on ka säilinud osa maalidekoorist.
