Tuiu Rauasaatmemägedest leitud 13.-14. sajandist pärineva rauasulatusahju jäänused. Foto: Ragnar Saage.
Tuiu Rauasaatmemäed asuvad Põhja-Saaremaal, Tuiu küla lähistel, Järise järvest ja Pelisoo rabast lääne pool. Tegemist on Eesti suurima teadaoleva muinas– ja varakeskaegse rauatootmiskeskusega, kus rauda toodeti ligikaudu 8. sajandist kuni 14. sajandi lõpuni või 15. sajandi alguseni. Rauatootmise kõrgaeg jäi 12.-14. sajandisse. Tänapäeval annavad kunagisest ulatuslikust rauatootmisest tunnistust männimetsaga kaetud liivastel luidetel paiknevad rauaräbu ehk šlaki kuhjatised, sulatusahjude jäänused ning muud arheoloogilised leiud.
Tuiu piirkonna rauatootmise kujunemist soodustasid looduslikud tingimused. Läheduses leidus rauarikkaid soomaagilademeid ning ümbruskonna metsad pakkusid puusöe valmistamiseks vajalikku puitu. Rauatootmine nõudis suures koguses nii maaki kui ka küttepuitu, mistõttu oli otstarbekas rajada sulatusahjud tooraine leiukohtade lähedusse. Lähedal asuva Jõhvikasoo setete uuringud on näidanud puusöeosakeste hulga märgatavat suurenemist juba viikingiajal, mis viitab inimtegevuse intensiivistumisele piirkonnas ning võib olla seotud rauatootmise algusega.
Tuiu ümbruse maastik. Allikas: Eesti Loodus ; 3 1966-05/06, lk 162.
Tuius võidi rauatootmise kõrgajal valmistada kokku ligikaudu 1500-2000 tonni rauda. Selline tootmismaht ületas tõenäoliselt kohaliku elanikkonna vajadused ning seetõttu on oletatud, et rauda toodeti ka vahetuseks ja müügiks. Seda võidi kasutada tööriistade, relvade, laevaehitusdetailide ja muude rauast esemete valmistamiseks. Tuiu ümbrusest on kokku avastatud üle 50 rauasulatuskoha, mille juures paikneb üks või mitu šlakikuhjatist. Suuremates kuhjatistes võib leiduda 30-40 tonni rauaräbu.
Tuiu rauatootmine põhines kohalikul soomaagil, mille oluliseks eeliseks oli väike fosforisisaldus. See võimaldas valmistada kvaliteetset, hästi sepistatavat rauda ja terast. Rauasulatamiseks kasutati savist ehitatud ahje, mis olid osaliselt maasse süvendatud ning väljast kividega toestatud. Ahju siseläbimõõt oli ligikaudu 30 sentimeetrit. Sulatusprotsessis kuumutati rauamaaki puusöega ning ahju juhiti õhku, et saavutada raua eraldumiseks vajalik kõrge temperatuur. Selle käigus tekkis käsnjas toorraua kogum ehk rauakäsn, mida tuli hiljem sepistamise teel tihendada ja räbust puhastada. Töö käigus tekkinud vedel šlakk juhiti ahjust välja spetsiaalsete avade kaudu. Protsess oli töömahukas ja nõudis oskusi nii ahjude ehitamisel, temperatuuri hoidmisel kui ka saadud raua töötlemisel.
Aita Kustini joonis uuritud šlakikuheliku kohta. Allikas: Eesti Loodus ; 3 1966-05/06, lk 163.
Aita Kustini joonis uuritud šlakikuhelikust leitud savinõukildudest. Allikas: Eesti Loodus ; 3 1966-05/06, lk 164.
Tuiu Rauasaatmemäed äratasid uurijate tähelepanu juba 19. sajandil. Baltisaksa uurijad kirjeldasid kohalikke šlakikuhjatisi ning talletasid rahvapärimust, mille kohaselt olevat seal kunagi rauda sulatanud rootslased. Esimesed arheoloogilised inspektsioonid leidsid aset alles 1962. aastal arheoloog Aita Kustini juhtimisel, kes kaevas läbi ühe šlakikuheliku. Lisaks rauatootmisjääkidele, leiti kuhelikust ka savinõukilde ning mõndadel oli säilinud kõrbekiht siseküljel, mis näib osundavat sellele, et neid tarvitati söömise juures.
Jüri Peets rekonstrueerimas muistset ahju 1988. aastal. Foto: V. Ahonen.
Uue hoo said uurimistööd sisse 1980. aastatel, kui Jüri Peets uuris sulatusahjude jäänuseid ja viis läbi eksperimentaalseid rauasulatuskatseid. 1988. aastal rajati muistse ahju eeskujul katseahi, millega püüti taastada sajanditetagust rauatootmistehnoloogiat. Üks katseahjudest jäeti hiljem looduse mõju alla, et jälgida selle lagunemist ja võrrelda tulemusi arheoloogiliste ahjujäänustega.
2022. aastal väljakaevatud 1988. aasta eksperimentaalne ahi. Foto: Ragnar Saage.
Oluline uus uurimisetapp toimus 2022. aastal, kui Agnes Unt, Ragnar Saage, Kristo Oks ja Jüri Peets uurisid nii keskaegse sulatusahju kui ka 1980. aastatel ehitatud katseahju säilmeid. Väljakaevamised võimaldasid täpsustada muistse ahju ehitust ja mõista selle kasutamist. Uuringute käigus analüüsiti ka Tuiust leitud toorrauatükki. Metallograafiline analüüs näitas, et tegemist oli suure süsinikusisaldusega terasega, mille süsinikusisaldus ulatus vähemalt 0,8 protsendini. Radiosüsinikumeetodil dateeriti leid ajavahemikku 1279–1394 pKr. Need tulemused kinnitavad Tuiu rauatootmise kõrget tehnoloogilist taset ning annavad väärtuslikku teavet keskaegse Saaremaa metallurgiliste oskuste kohta.
Kuigi Tuiu Rauasaatmemägedel toimus sajandite vältel ulatuslik tootmistegevus, ei ole sealsamas leitud selle ajajärgu püsiasustuse jälgi. Umbes kahe kilomeetri kaugusel asuvas Paatsas on aga avastatud linnusease ning 11.–17. sajandisse dateeritud sepikodade jäänuseid. Seetõttu on võimalik, et Tuius tegutsenud rauasulatajad elasid Paatsa piirkonnas.
Vaata ka videot kaevamistest 2022. aastal: siit!
