Kärla maalinn, tuntud ka nime all Lihulinn, on suurim muinasaegne linnus Saaremaal. See asub Lääne-Saaremaal, Karujärvest vaid kahe kilomeetri kaugusel kirdes. Linnuse läbimõõt on ligikaudu 270 meetrit loode–kagu ja 170 meetrit kirde–edelasuunas, õue pindala on hinnanguliselt 1,8 ha.
Linnuse rajamisel on ära kasutatud looduslikke liivaluiteid, millele on rajatud võimsad valid, mis ulatuvad välisjalamilt 7–10 meetri kõrguseni.
18. sajandil on Kärla maalinna mainitud nimega Leolin ehk Lehren Stadt, mida on seostatud ka nimega Lõo(kese) linn.
Linnuse õu jaguneb kaheks: põhja- ja kirdeosa paiknevad kõrgemal looduslikul liivakõrgendikul, samal ajal kui lõuna- ja edelaosa jäävad madalamale alale. Madalamat tasast osa on ajalooliselt kasutatud ka põllumaana – veel 20. sajandi alguses olevat seal põlluharimise käigus näha olnud kaevulohk maakividest seintega.
1984. aastal toimus linnusel metsatulekahju, mille kustutamiseks võeti liiva linnuse kirdeosa vallist, mistõttu on linnuse vall praeguseks üsna lõhutud ilmega. Evald Tõnisson ja Ülle Tamla tegid 1984. aastal väikesemahulised proovikaevamised linnusel, mille käigus selgitati välja, et linnuse madalamal alal on 10–20 sentimeetri paksune kultuurkiht, mis ulatus proovikaevandis lohuna sügavamale. Jälgi kultuurkihist leiti ka õue kõrgemas kirdeosas. Kirdepoolse valli ülaosas, mida uuriti ühe varasema sissekaeve servas kuni 2 meetri sügavuseni, tuli nähtavale põlenud kive ja mitmes kihis asetsevaid tukke.
1992 aastal viis arheoloog Jüri Peets koostöös geoloogidega läbi geoloogilised uuringud linnusel. Selle käigus tehti muuhulgas puurauk linnuse harjale, mille tulemusel selgus, et sütt ja põlenud liiva sisaldav segatud materjal ulatub kuni 5,3 meetri sügavuseni. Vall on kuhjatud liivast ja kividest looduslikule luitele. Segatud liivas on tumedamaid jooni ja söesemaid kohti, kokku on linnusel olnud ilmselt kolm suuremat põlengut.
1995. aastal viis arheoloog Jüri Peets läbi arheoloogilised uuringud linnuse kirdeosas, kõrgemal platool. Selgus, et kultuurkiht oli 15–25 sentimeetri paksune ja sisaldas käsitsikeraamikat ja leide 11.–13. sajandist, samas kui süsinikudateeringud näitasid ka 9.–10. sajandit. Kaevamiste käigus leiti hulk põlenud kive, mis võivad pärineda mõnest varasemast kindlustusest või hoonest, ja mitmeid segatud kihiga lohke, samuti ka paar oletatavat postikohta.
Väikesed kaevamised viidi Lihulinnal läbi 2025. aastal. Nende eesmärk oli uurida Kärla maalinna madalamat ala 3×4 meetri suuruse kaevandiga, et selgitada linnuse kasutusaega ja kultuurkihi iseloomu. Peamiseks uurimisküsimuseks oli, kas uuritav ala oli linnuse kasutusperioodil hoonestatud. Lisaks rajati 0,5×3,5 meetrine tranšee valli harjale, et võtta süsinikuproov linnuse viimase põlengu dateerimiseks ja täpsustada selle kasutusaja lõppu.
Hoovile tehtud kaevandist leiti mitmeid hilisrauaaegseid esemeid, sealhulgas keraamikat, tulekivikilde, helmeid (sh kuldfooliumiga) ja loomaluid. Kaevandi sügavamates kihtides ilmnes kividega täidetud madal lohk ja võimalik postiauk, mis võivad viidata kunagisele konstruktsioonile või ajutisele rajatisele, kuid nende funktsioon jääb ebaselgeks. Samasuguseid lohkusid on täheldanud oma uuringutes ka Jüri Peets.
