Karja kirik on üks vanemaid ja omapärasemaid kirikuid Eestis, mida mainitakse kirjalikes allikates juba 1254. aastal. See asub samanimelises kihelkonnas ja on tänasel päeval pühitsetud Püha Katariinale. Kirikust linnulennult ca kahe kilomeetri kaugusel loodes asub Karja mõis, mille aida alt ja ümbrusest on leitud piirkonna vanimad kristlikud matused 13.-14. sajandist. Seal võis asuda ühe jõukama perekonna erakabel või-kirik, mis jäeti maha 13. sajandi lõpus.
Karja kirik asub ümbritsevast maastikust selgelt eristuva kõrgendiku peal. Selle läheduses on Linnaka ning Mätja külad, millest viimases asub Linna- ja Laevamäeks kutsutav küngas, kus folkloori järgi asunud ennemuistsel ajal sadam ehk kiriku juurde saadud laevaga sõita. Linnaka küla omakorda on idast ehk Mätja küla poolt ümbritsetud muljetavaldavalt kõrge vallseljandikuga (ca 15 m merepinnast). Lisaks on maastikul tähelepanu vääriv kõrge astang, mis jääb kiriku ja pastoraadi vahele. Just sinna on suunatud kõige uhkemalt ehitud kiriku lõunaportaal, mis hiljuti renoveeriti (2025). Arvestades kiriku paiknemist kirjeldatud maastikul, on tõenäoline, et kiriku asukoha valik polnud juhuslik, vaid see kant oli juba varasemalt maastikuliselt eristuv ja kohalikele tuntud ning veeteid pidi ligipääsetav koht, kus võidi koos käia nii kärajatel kui ka muudel kogunemistel.
Karja Katariina kiriku lähistele jäävad ka selle piirkonna vanimad teadaolevad mõisad, mille maadel on olnud ka muistsed suured kalmegrupid: Koikla (1399), Roobaka (1519), Aru (1519), Ratla (1444) ja Karja mõis (1527). Kiriku keskne asukoht taolises rikkalikus kultuurmaastikus osutab samuti selle paiga erilisele tähendusele.
Karja kirik on säilitanud väga arhailise vormi, nn. kindluskiriku oma. Ehitusplaanilt on tegemist ühelöövilise pikihoonega, kus puudub torn. Kiriku põhjaosas asub käärkamber ning võlvidepealsel vana kaminakoht. Nii kamin kui ka kiriku tugevad seinad osutavad asjaolule, et kirikut rajades peeti silmas ka võimalust sinna ohu kõrval peituda. Põhjuse selleks võisid anda jätkuvad sõjalised konfliktid 13. sajandi Saaremaal. Konkreetsemalt on Karja ümbruse rüüstamist Saksa ordu vägede poolt 1345. aastal mainitud Jüriöö ülestõusu kirjeldustes.
Karja kiriku teevad erakordseks selle maalingud, raiddekoor ja skulptuurigrupid, mis annavad meile vihjeid 13.-14. sajandi Saaremaa sotsiaalsete ja kultuuriliste olude kohta. Erinevad uurijad on nende puhul osutanud Vestfaalia ja Ojamaa mõjudele. Esimese sõnumi kirikuisse tulijaile pakkus juba mainitud lõunaportaali kohal asunud nn Kolgata reljeef, mis andis mõista, et sisenetakse kristliku jumala ning tema poja kuningriiki. Sellel on kujutatud ristilöödud Kristus, leinavad Maarja ning Johannes ja kaks teeröövlit, kes on samuti risti löödud. Ühte röövlitest on kujutatud kahetsevana ning ning tema hinge viib ingel paradiisi, kuid teise ehk uskmatu röövli hinge võtab endale Saatan. Nõnda on visuaalse keele abil kõigile tabavalt mõista antud, mida toob endaga kaasa kristlus ja mida paganlus.
Kui siseneda lääneportaalist ehk sealt, kust kaudu tänasel päeval põhiliselt kirikusse minnakse, tabab pilk kahte keskaegset saarlast. Üks neist kujutab jõukat saarlannat, kellel on erakordselt suure hoburaudsõlega kinnitatud sõba ja kaunistatud põll. Tema juuksed on kaetud pealinikuga, mis kõneleb sellest, et ta on abielus. Tema käest hoiab kinni ja surub ennast tema vastu külgprofiilis kujutatud mees. Tema kukile on end istuma toetanud kurat. Kogu skulptuurigrupi eesmärk võis olla selgitada kristliku arusaama abielust ning meeste- ja naiste vahelisi suhteid ja pihilkäimise kommet. Ilmselt pidid varasemad tavad olema siiski piisavalt erinevad kristlikest arusaamadest, et põhjendada sellist teemavalikut kiriku raiddekooris.
Püha Katariina ning tema jalge alla tallatud keiser lähemalt. Fotode autor: Piia Sandra Palm.
Kuigi Karja on tänasel päeval Püha Katariina kaitse all, pole tegelikult teada, kellele see oli algselt pühendatud. Võidukaarel on teda Püha Katariinat küll kujutatud, kuid ilma oma tavalise atribuutikata ehk ratta ja mõõgata. Samas on tema juures Peetrus ja Paulus.
Ent võidukaarel on ka Püha Nikolause skulptuurigrupp. Püha Nikolaus oli au sees just meremeeste kaitsjana. Ürikutes, kus Karja kirikut esmakordselt mainitakse ja mis anti välja 20. märtsil ja 13. mail. 1254 aastal, omistati Karja valdustesse erinevaid sadamaid ja saari ning kalastusõigusi Soela väinas. Sestap oleks Püha Nikolaus kirikule igati sobiv pühak.
Püha Nikolause skulptuurigrupis on kujutatud muuhulgas sõjanuiaga mees, kes hoiab kinni väikelapsest. Taolisi nuiapeasid on Eestis dateeritud 13.-14. sajandisse ning on võimalik, et kujutatud on isa ja poega. Nii mehel kui ka lapsel on sarnane peakate, tõenäoliselt mingi karvasest nahast müts, mida on peetud kohalikele eestlastele iseloomulikuks.
Legendi kohaselt andis Püha Nikolaus kolmele neitsile kaasavara, päästes nad sellega prostituutideks müümisest. Ka see lugu on jäädvustatud Karja kirikus, kuid samuti mõningate kohalike eripäradega. Kui muidu sümboliseerib kaasavara kotike või vahel õun, siis Karja kiriku neidudele ulatab Nikolaus hoopis mingi lameda kasti taolise eseme. Valjala kirikaia juurest välja kaevatud 13. sajandi naisematustest mõnes on samuti leitud jälgi tõenäoliselt puidust lamedast karbist, kus sees on olnud ehteid ja metallkaunistustega rõivaesemeid, ühel juhul ka pistoda. Pole võimatu, et sellised karbid sümboliseerisid kaasavara nii matustes kui ka kirku figuuride puhul.
Kooriruumi laes asuvad veel pilku püüdvad päiskivi ümber asuvad võlvimaalinguid, mida on peetud paganlikeks või vanadeks omandisümboliteks, kuid mis kõik kannavad oma tähendust kristlikus süsteemis: ruutude põiming, kolmjalg, säärkurat, pentagramm ning Neitsi Maarja täht. Neile võib paralleele leida Ojamaa kirikutest, kut võib leida nn paradiisivõlve. Maalide paiknemise järgi võib arvata, et need valmisid samal ajal kui ülejäänud raiddekoor, millega nad moodustavad ühtseid sõnumeid ja olid seega olemas juba kiriku kõige varasemas ikonograafilises programmis. Reformatsiooni tuultes kaeti need lubjakihiga, kuid taasavastati Hjelge Kjellini poolt läbi viidud restaureerimistööde käigus 1923-1925. aastail.
Karja kiriku dateering toetub eelkõige selle ristimiskivile. See on väikest tüüpi ja iseloomulik pigem 14. sajandi I poolele.
