Andmebaas
Meie andmebaas on vabaks kasutamiseks kõigile ajaloo- ja arheoloogiahuvilistele. Kui kasutad meie andmebaasi, palun ära unusta viidata:
Mägi, Marika; Palm, Piia Sandra. Archaeological Artefacts of Saaremaa. Foundation Osiliana / Tallinn University. Accessed: kuupäev.
Osiliana arheoloogiliste leidude andmebaasi on koondatud esemed Saaremaalt ja ümbritsevatelt väikesaartelt.
Andmebaas sisaldab peamiselt raua- ja keskaegsed leide, mida on võimalik klassifitseerida.
Dateerimatud metalli- või muud tükid jäid andmebaasist üldjuhul välja.
Keraamika on esindatud üksikute näidetena.
Andmebaas on töös ja täieneb pidevalt.
Ammunooleots, raud. Püramidaalse otsmikuga ammunooleots, suurima laiusega lehe allosas putkele üleminekul. – Mäesalu tüüp AI. Ammud tulid Baltikumis kasutusele juba 12. sajandi päris lõpus, kuid käesolevasse tüüpi kuuluvad otsikud dateeritakse Eestis peamiselt 13. sajandi esimesse poolde (Mäesalu 1991). Lätis dateeritakse sellised ammunooleotsad 12. sajandi lõpust kuni 14. sajandi alguseni (Mugurēvičs 2008, 202).
Kirjandus:
Mäesalu, A. 1991. Otepää linnuse ammunooleotsad. Eds. L. Jaanits & V. Lang. (Muinasaja teadus, 1). Agu, Tallinn.
Mugurēvičs, Ē. 2008. Viduslaiku ciems un pils Salaspils novadā. Rīga, 112, 202.
Valjala maalinn
Hoburaudsõlg, hõbedasulam. Kantotstega. Sõle kaar on põiki soonitud. Selliseid sõlgi leitakse peamiselt 13.-14. sajandisse kuuluvatest laibamatustega kalmistutest ja vaid harva põletusmatustega kivikalmetest.
Hoburaudsõlg, hõbedasulam. Kantotstega. Sõle kaar on põiki soonitud. Selliseid sõlgi leitakse peamiselt 13.-14. sajandisse kuuluvatest laibamatustega kalmistutest ja vaid harva põletusmatustega kivikalmetest. Karja kalmistul on selline sõlg 13. sajandi teise poolde kuuluvas matuses (Mägi 2002, Pl. 125: 1–2), kuid Siksäläs on ka 14. sajandi matuseid (Valk et al 2014) leitud selliste sõlgedega.
Kirjandus:
Mägi, M. 2002. At the Crossroads of Space and Time. Graves, Changing Society and Ideology on Saaremaa (Ösel), 9th–13th centuries AD. CCC papers: 6. Gotland University College, Centre for Baltic Studies; Institute of History, Department of Archaeology. Tallinn, 2002. Loe raamatut: siin. Vaata arheoloogiliste kaevamiste jooniseid: siin.
Laul, S., Valk, H. 2014. Siksälä kalme, II. Matuste ja leidude kataloog. Tartu ülikool: Tartu.
Ristripats. Tuuli Kurisoo tüpoloogia kohaselt alatüüp B1.6.2, mis oli levinud peamiselt Lääne-Eestis ja Saaremaal. Neid on leitud põletusmatustega kivikalmetest (Kurisoo 2021, 63-64). Saaremaa muuseumi püsinäitusel.
Kirjandus:
Kurisoo, T. 2021. Adornment, self-definition, religion: Pendants of the north-eastern Baltic Sea region, 9th-13th century. Kiel/Hamburg: Wachholtz Verlag.
Valjala maalinn
Arvatavalt noakujulise teraga viskeodaotsa katke, raud, rootsu tipp.
Arvatavalt noakujulise teraga viskeodaotsa katke, raud, rootsu tipp.
Kirjandus:
Peets, J. & Valt, J. 2011. Ühest rauaaja lõpu relvast Saarmaal, mandri-Eestis ja naaberpiirkondades. – Saaremaa Muuseum, kaheaastaraamat 2009–2010 (3–29). Saaremaa Muuseum, Kuressaare.
Valjala maalinn
Vööpannal, pronks. Ümmarguse esiosaga naistepannal. Need olid vöö mõlemas otsas ning kinnitati omavahel näiteks raud- või pronkskonksu abil.
Vööpannal, pronks. Ümmarguse esiosaga naistepannal. Need olid vöö mõlemas otsas ning kinnitati omavahel näiteks raud- või pronkskonksu abil. Tüüpilised peamiselt 13. sajandi laibamatustele Saaremaal ja Ranniku-Eestis (Mägi et al. 2019, 97; Lõhmus et al. 2018), kuid leiduvad harva ka põletusmatustega kivikalmetes.
Kirjandus:
Mägi, M. 2002. At the Crossroads of Space and Time. Graves, Changing Society and Ideology on Saaremaa (Ösel), 9th–13th centuries AD. CCC papers: 6. Gotland University College, Centre for Baltic Studies; Institute of History, Department of Archaeology. Tallinn, 2002. Loe raamatut: siin. Vaata arheoloogiliste kaevamiste jooniseid: siin.
Mägi, M.; Malve, M. & Toome, T. (2019). Early Christian burials at Valjala churchyard, Saaremaa. – Archaeological Fieldwork in Estonia 2018, 93−118. Loe artiklit: siin.
Luust vurr.
Kirjandus:
Luik, H. 2004. Luuesemed hilisrauaaja linnamägedel Lõhavere, Soontagana, Varbola ja Valjala leidude põhjal. – Toim. A. Haak, E. Russow & A. Tvauri. Linnusest ja linnast. Uurimusi Vilma Trummali auks. Muinasaja teadus, 14. Tallinn, Tartu, 157–188.
Luik, H. 2005. Luu- ja sarvesemed Eesti arheoloogilises leiumaterjalis viikingiajast keskajani. Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, Ajaloo osakond. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Loe doktoritööd: siin.
Valjala maalinn
Neet, raud. Saaremaa muuseumi püsinäitusel.
Suruluku võti, raud. Ümmarguse võtmekeelega võti, mis kuulub Kolchini gruppi A, mis dateeritakse Novgorodi leidude põhjal 10.–12. sajandisse (Колчин 1959, 78–80). Samasse aega dateeritakse sellised võtmed Lätis (Mugurēvičs 2008, 89).
Kirjandus:
Колчин, Б. А. 1959. Железообрабатывающее ремесло Новгорода Великого. Материалы и исследования по археологуу СССР 2: 65, 7–120.
Mugurēvičs, Ē. 2008. Viduslaiku ciems un pils Salaspils novadā, Rīga.
Valjala maalinn
Liimeister või nahaparkimise tööriist.
Liimeister või nahaparkimise tööriist (Vasks 2010). Dateeritud leiukonteksti järgi.
Kirjandus:
Vasks, A. 2010. Slīmests vai ādu apstrādes rīks. – Latvijas Vēstures Institūta Žurnāls, 2, 5–13.
