Lepna Katkuauguna tuntud kohta Saaremaa lõunarannikul kaevati aastatel 2002-2003 (Marika Mägi). See paikneb Maadevahe jõe suudme lähedal kõrgemal künkal omaaegse mere kaldal, markeerides tõenäoliset kunagist sadamaks sobivat kohta.
Enne kaevamisi oli Katkuaugu kohal tegu võssa kasvanud lohuga maapinnas. Juba esimestest prooviaukudest tuli välja põletamata inimluid. Arheoloogiliste kaevamiste käigus avati kogu leidudega ala ning osalt seda ümbritsev leiutühi vöönd. Selgus, et tegemist oli suuremas osas maasse kaevatud hoone jäänustega – neljakandilise süvise mõõdud olid 8,8×5,3 m, sügavus ümbritsevast maapinnast 80 cm. Enamik luid ja leide tuligi välja sellest süvendist, kuid ka süvendit vahetult ümbritsevalt alalt.
Süvendit ümbritses madal paekividest kuivmüür ning selle mõlemas lühemas otsas oli serv laugjam – siin oli tegu sissepääsudega. Ühes nurgas oli kividega ümbritsetud postikoht, teises nurgas tulease, mille juures süvendi seinad olid mätsitud saviga. Süvendi põhjas oli hästi säilinud paeplaatidest põrand.
1-1,5 m kaugusel ümbritses hoone maasse süvendatud osa õhukestest paeplaatidest varinguvöönd. Tegu oli kunagise kivikatusega, mis osalt oli varisenud räästa alla, osalt aga kukkunud hoonesse sisse süvendisse ja selle ümbrusesse. Sarnast keskaegset osalt maasse süvendatud hoonet, küll ilma kivikatuseta, on kaevatud näiteks Angerja asulas Põhja-Eestis.
Lepna surnumaja leiuaines oli väga rikkalik. Leiti rohkesti ehteid (mitmekümne ambsõle katked, kaelavõrude katked, kolmnurkpeaga ehtenõelad, spiraalsõrmused jm), vööosi ja relvi. Ehetest oli suur osa kas hõbedast, hõbe- või kuldplateeringuga. Raud oli säilinud väga halvasti, ilmselt seoses sellega, et esemed olid pikka aega olnud õhu käes. Rauafragmentide hulgas võis siiski eristada hulga putkega odaotste, kilbikupalde ning sõjanugade katkeid. Esemed võib dateerida peamiselt 6. sajandisse, luudest võetud kuus 14C analüüsi osutavad aga perioodile 400-550 AD.
Inimluud olid põletamata, kuid täiesti segamini ning fragmentaarsed. Leiti vähemalt 25 inimese säilmeid, neist viis lapsed. Lisaks oli vähemalt üks surnu ka põletatud (Niinesalu 2020). Tõenäoliselt oli tegu ühe perekonna liikmetega, kuid suguluse määramiseks oli luude dna liialt halvasti säilinud.
Tuleasemel olnud söetükkidest võetud 14C proovid andsid tulemuseks 13.-14. sajand. Kuna vundamentide ja katusekivide varing oli lõkkejäänuste peal, oli hoone seisnud seega püsti kuni keskajani, kuigi sinna matuseid praegustel andmetel enam juurde ei toodud. Nii pikk avatuna seismise aeg pakub seletuse ka luude ja leidude fragmentaarsusele.
