Keset Saaremaad Kaarma kihelkonnas asub Saaremaa kõige paremini teadaoleva viikingiaegne kalmistu ehk Piila kiviringkalme. Piilas toimusid arheoloogilised kaevamistööd kahes järgus: esimest korda 1987. aastal (Vello Lõugas) ning kaevamistega jätkati kümmekond aastat hiljem aastatel 1997-1998 (Mägi et al. 1998). Nii nagu ka mujal Saaremaal viikingi- ja hilisrauaaegsetel kalmistutel, on ka Piila kalmistul võimalik täheldada erinevaid kivikalmetüüpe. See on omane ka Saaremaa naaberaladele Lääne-Eestis, Soomes, Kesk-Rootsis ja Ojamaal.
1997-1998. aastatel Piilas välja kaevatud seitsme haua puhul eristati kolme eri tüüpi. 1998. aastal tehti kaks erinevat kaevendit, millest üks külgnes otseselt möödunud suve kaevandi lõunaservaga ning teine kaevati varasema kaevandi põhjaservast omakorda 7 meetrit edasi põhja suunas. Valik tehti oletatavate hauakohtade järgi, kuid kaevendid tehti piisavalt suured, et need kataksid nii haudu kui ka nende lähiümbrust. Kaevamistööde käigus laiendati lõunaservas olnud kaevandit ning mõlemad kaevandid katsid lõpuks ala suurusega 77 m².
Piilas on tuvastatud vähemalt kolm suurematest raudkividest kiviringkalmet, mille sisemus oli täidetud 15-20 cm läbimõõduga raudkividega ning kiviringidest väljapoole jääv ala oli justkui sillutiseks kaetud mõranenud paeplaatidega. Põletusmatused leiti neist täidisekivide alt, maapinnalt kalme keskosast. Peale nende kolme, on veel tuvastatud üks ovaalne kiviringkalme läbimõõduga 4-4.2 m, mille lääneküljel oli 75 cm laiune sissepääsuava. Selle kõrvalt leiti purustatud viikingiaegne ornamenditud peeneeraamika nõu, kuid enamik leide (sulanud pronksesemed jm esemekatked) ning põlenud luukillud (enamikus koera omad) paiknesid kiviringi keskosas. Kiviringi täidisekivide vahelt leiti ka kaks kõrvuti torgatud nuga, kuid esemete hulgas olnud rihmajagaja ning savinõu põhjal on kalme dateeritud 10.-11. sajandisse.
Selle kõrval paiknes teine sarnane kalme, mille läbimõõt oli pea sama ehk 3.8 m, kuid osa müürist oli hävinud ilmselt just eelmainitud kalme ehitamise tõttu. Kuigi kalme ümber olnud paesillutise alt tulid ka ühed käärid välja, olid siiski enamik leide seal samuti kalme keskosas. Sealt leitud sulanud rinnakee ja ehete katkete põhjal on arvatud, et sinna maetu oli naine 10. sajandist või 11. sajandi algusest. Lõhutud ringmüüriga oli ka ühe 11. sajandi või 12. sajandi alguses maetud mehe kalme, kelle jaoks rajati ka ca 3 m läbimõõduga kiviring. Kalme keskosast u. 1 meetri laiuselt söestunud laigult leiti ohtralt põlenud esmeid, nagu näiteks odaotsa tipp, luutükikesi ja keraamikakilde, ristikujuline ripatsi ning hoburaudsõle fragmente. Just viimase kahe järgi kalme ka dateeriti.
