Andmebaas
Osiliana arheoloogiliste leidude andmebaasi on koondatud artefaktid Saaremaalt ja ümbritsevatelt väikesaartelt.
Enamik Saaremaa arheoloogilistest leidudest asuvad Saaremaa Muuseumi kogus ja Tallinna Ülikooli Teaduskogus.
Täiendame seda tasapisi aina enamate leidudega ja loodame, et sellest saab kasulik tööriist kõigile ajaloo- ja arheoloogiahuvilistele!
Ure
Ambsõlg, pronks + hõbe + raud ja põlenud luukatke. Ambsõle ehisplaat oli lahti. Osa väikeseid õhukesi pronksplaadi tükikesi pudenes ära ülesvõtmisel. Leiu ümber oli ca 10 cm läbimõõduga korrapäratu tumedam laik, milles leidus tillukesi söetükikesi ning mis eristus pinnases selgelt tumedama värviga (vt. foto). Samas laigus oli seni ainus põlenud luu, väikese toruluu katke.
Esimene foto: Jaana Ratas.
Ambsõlg, pronks + hõbe + raud, koos põlenud toruluuluu katkega. Kolmnurkse jalaga. Väikese pingega, millest mõlemale poole ulatuvad võrdlemisi pikad rõngaskaunistusega nupud. Lameda kaarega. Jalg lame, trapetsikujuline. Jala peal hõbeplateering, mis oli olnud kinnitatud kahe neediga. Jalaosa tagaküljel jäänus pronksnaastust, selle küljes väike pronksneet – ilmselt on olnud nõelakoda kinnitatud pronksneetidega jala külge. Nõel puudu. Tegemist on kohaliku sõlega, mis oli levinud Ranniku-Eestis 4.-5. sajandil (Rohtla 2005, 130-131).
Kirjandus:
Rohtla, M.-L. 2005. Crossbow fibula as a reflection of social status and relations. – Culture and Material Culture. – Interarchaeologia, 1. Ed. by V. Lang. Tartu – Riga – Vilnius, 121–145.
Ure
Kuldvõru (rulli keeratud käe- või kaelavõru), maopeakujuliste otstega. Tüüp C (Fernstål 2004). Kaal 175 g. Maopeakujulised otsad on üldtermin tervele reale kullast kaelavõrudele, käevõrudele (sh. spiraalkäevõrud) ja sõrmustele Põhja-Euroopas.
Viimased 5 fotot: Jaana Ratas
Võrdluseks:
Kuldvõrud Skedemossest. Foto Ulf Bruxe, Statens Historiska Museum.
Kuldvõru (rulli keeratud käe- või kaelavõru), maopeakujuliste otstega. Tüüp C (Fernstål 2004). Kaal 175 g. Maopeakujulised otsad on üldtermin tervele reale kullast kaelavõrudele, käevõrudele (sh. spiraalkäevõrud) ja sõrmustele Põhja-Euroopas. Maopeaotstega võrusid kasutati võrdlemisi lühikese perioodi jooksul 210-330 pKr. Mitmete uurijate arvates olid need teatud vürstlike või kuninglike suguvõsade sümbolid, mis seletaks ka nende seostumise nii meeste kui ka naistega. Suur osa taolisi võrusid on leitud ohverduskohtadest (Törnblad 2017).
Rootsis on maopeaotstega võrud kontsentreerunud Ojamaale ja Ölandile, Taanis Ida-Zeelandile Stevnsi ümbrusesse. Veidi on neid teada ka mujalt, sh. Edela-Soomest. Kaela- ja käevõrusid on kõige rohkem Gotlandilt ja Ölandilt. Kullast kaela- ja käevõrusid on seni teada kokku 62, neist 37 Rootsist, 12 Taanist, 4 Soomest. Veidi alla kolmandiku senileitutest on matustest, ülejäänud ohvri- või relvaleiduset või pole täpselt teada (vt Fernstål 2004; Törnblad 2017). Võrusid peetakse selgelt skandinaaviapäraseks, Baltimaadest taolisi seni leitud polnud.
Ure leiukompleksile kõige sobivam vaste on Skedemosse ohverdamiskoht Ölandil. Sealt leiti 6 kullast võru, mis on sarnaselt Urele deformeeritud, nii et on raske defineerida, kas tegu on spiraalkäevõru või kaelavõruga. Samast on ka 11 propellerikujulist naastu, relvi, inimeste (48) ja loomade ohverdusi (Hagberg 1967).
Ure võru kuulub oma kaalu poolest kõige massiivsemate seda tüüpi võrude hulka Põhja-Euroopas. Seega võib oletada, et isik, kelle oma see kunagi oli, kuulus Skandinaavia eliidi tippu.
Kirjandus:
Fernstål, L. 2004. Delar av en grav och glimtar av entid. Om yngre romersk järnålder, Tuna i Badelunda i Västmanland och personen i grav X. Doctoral thesis, Stockholm University, Faculty of Humanities, Department of Archaeology and Classical Studies. Stockholm. Loe artiklit: siin.
Hagberg, U. E. 1967. The Archaeology of Skedemosse. I–II. Kungl. Vitterhets Historie och Antikvitets Akademiens Handlingar. Monografien, 46: I–II. Stockholm.
Mägi, M. 2021. Scandinavian chieftains in Saaremaa? Archaeological investigations in Ure, a probable Roman Period sacrificial place. – Archaeological Fieldwork in Estonia 2020, 73-90. Loe artiklit: siin.
Rundkvist, M. 2021. Noble shape, humble metals. Bronze and silver shield-head and snake-head rings of Roman era Scandinavia. – Praehistorische Zeitschrift, vol. 96, no. 2, 2021, pp. 571-584. https://doi.org/10.1515/pz-2021-2020.
Törnblad, E. 2017. Ormhuvudringar – en analys av det sociala symbolspråket i relation till formgivning, fyndkontext och hantverk. Kandidatuppsats Arkeologi, Lund Universitet. Loe artiklit: siin.
Sakla, Valjala khk
Skandinaaviapärane võrdhaarse sõle detail (loomakujuke). Selliseid sõlgi on leitud nt Birka naisematustes ja Adelsölt.
Viimane pilt: sarnane võrdhaarne sõlg Adelsölt, Birka lähedalt Rootsist.
Skandinaaviapärane võrdhaarse sõle detail (loomakujuke). Selliseid sõlgi on leitud nt Birka naisematustes ja Adelsölt.
Kirjandus:
Arbman, H. 1940. Birka I. Die Gräber. Tafeln. Stockholm, Vitterhets Historie och Antikvitets Akademien, Taf. 82: 7-9.
Ure
Sulanud hõbedatükk.
Ure
Sulanud hõbedatükk.
Pintsetid, pronks. Kaunistatud põikjoonega. Sarnaseid pintsette on saadud näiteks 5.-6. sajandi matustest Lepnas (Mägi 2004).
Kirjandus:
Mägi, M. 2004. The mortuary house at Lepna on Southern Saaremaa. – Archaeological Fieldworks in Estonia = Arheoloogilised välitööd Eestis 2003. Tallinn: Muinsuskaitseamet, 45-60.
Upa
Rõngassõlg, pronks. Nn. hansasõlg, mis Eestis dateeritakse 13.-14. sajandisse.
Rõngassõlg, pronks. Nn. hansasõlg, mis Eestis dateeritakse 13.-14. sajandisse (Reidla 2012, 96). Selliseid sõlgi leitakse Eestis varakristlikest laibamatustega kalmistutest, kuid mitte kivikalmetest (Laul, Valk 2014, 104). Need on levinud ka 13.-14. sajandi kristlikes kalmistutes Lätis, näiteks Kuramaal, kus need dateeritakse 13. sajandi teisest poolest 15. sajandi alguseni (Vaska 2017, 57).
Kirjandus:
Laul, S., Valk, H. 2014. Siksälä kalme, I. Muistis ja ajalugu. Tartu ülikool: Tartu.
Reidla, J. 2012. Eesti ehtekultuur muinasajast uusajani. Schenkenberg, Tallinn.
Vaska, B. 2017. Rotas un ornaments Latvijā no 13.gs. līdz 18.gs. vidum. Latvijas Nacionālais vēstures muzejs. Rīga.
Upa
Keekandja, Saaremaa-pärane, pronks. Poolovaalne, ornamenditud kontsentrilistest ringidest ornamendiga. Võimalik, et on olnud hõbetatud.
Keekandja, Saaremaa-pärane, pronks. Poolovaalne, ornamenditud kontsentrilistest ringidest ornamendiga. Võimalik, et on olnud hõbetatud. Tegemist on Saaremaale tüüpilise keekandjaga, mida leidub ka Põhja- ja Lääne-Eestis, üksikuid eksemplare ka ümbritsevatel aladel. Neid on nii põletus- kui ka laibamatustes, sageli koos saaremaa-tüüpi ehtenõeltega. Kuigi varem dateeritud juba 11. sajandisse, olid ilmselt kasutusel põhiliselt 12.-13. sajandil (Mägi 2002, 105; Spirĝis 2008, 144-145).
Kirjandus:
Mägi, M. 2002. At the Crossroads of Space and Time. Graves, Changing Society and Ideology on Saaremaa (Ösel), 9th–13th centuries AD. CCC papers: 6. Gotland University College, Centre for Baltic Studies; Institute of History, Department of Archaeology. Tallinn, 2002.
Spirģis, R. 2008. Bruņrupuču saktas ar krūšu važiņrotām un lībiešu kultūras attīstība Daugavs lejtecē 10.-13. gadsimtā. Rīga: Latvijas Vēstures Institūta Apgāds.
Odaots, raud. Peterseni K-tüüp, kuid veidi ebatavaliselt pika putkega (Petersen 1919, 31-33). Kuulub 10. sajandisse või 11. sajandi algusesse (Pedersen 2014, 92).
Kirjandus:
Pedersen, A. 2014. Dead Warriors – a study of weapon and equestrian burials in viking-age Denmark, AD 800-1000. National Museum Studies in Archaeology. University Press of Southern Denmark: Odense.
Petersen, J. 1919. De norske vikingesverd. En typologisk-kronologisk studie over vikingetidens vaaben. (Videnskapsselskapets Skrifter II. Hist. – Filos. klasse 1.) Kristiania.
