Andmebaas
Osiliana arheoloogiliste leidude andmebaasi on koondatud artefaktid Saaremaalt ja ümbritsevatelt väikesaartelt.
Enamik Saaremaa arheoloogilistest leidudest asuvad Saaremaa Muuseumi kogus ja Tallinna Ülikooli Teaduskogus.
Täiendame seda tasapisi aina enamate leidudega ja loodame, et sellest saab kasulik tööriist kõigile ajaloo- ja arheoloogiahuvilistele!
Länga
Kannus, raud. Kannus on katki ja tugevasti roostes, kuid ilmselt on tegemist tüübiga, millel on ogadega ketas.
Kannus, raud. Kannus on katki ja tugevasti roostes, kuid ilmselt on tegemist tüübiga, millel on ogadega ketas. Säilinud kuju järgi võib kannuse dateerida 1300-1340 AD (Ellis 2004, 137-138).
Kirjandus:
Ellis, M. A. 2004. Spurs and spur-fittings. – The Medieval Horse and its Equipment c. 1150-c. 1450). Ed. By J. Clark, J. Boydell Press.
Laheküla
Liiliakujuliste otstega hoburaudsõle katke, pronks.
Liiliakujuliste otstega hoburaudsõle katke, pronks. Selliseid on teada Kuramaa keskaegsetest laibamatustest ning need dateeritakse 14. sajandi teisest poolest kuni 15. sajandi kolmanda veerandini (Vaska 2017, 62-64).
Kirjandus:
Vaska, B. 2017. Rotas un ornaments Latvijā no 13.gs. līdz 18.gs. vidum. Latvijas Nacionālais vēstures muzejs. Rīga.
Laheküla
Hoburaudsõle katke, pronks. Poolik kaar ja ebakorrapärane lame ots. Kesk- või varauusaegne.
Laheküla
Käevõru katke, pronks. Ilmselt õõneskumerast kitsenevate otstega käevõrust, nagu on leitud 13. sajandi laibamatustest Saaremaal. Tüüpilise ornamendiga katke.
Käevõru katke, pronks. Ilmselt õõneskumerast kitsenevate otstega käevõrust, nagu on leitud 13. sajandi laibamatustest Saaremaal (Mägi et al 2019, 97). Tüüpilise ornamendiga katke.
Kirjandus:
Mägi, M.; Malve, M. & Toome, T. 2019. Early Christian burials at Valjala churchyard, Saaremaa. – Archaeological Fieldwork in Estonia 2018, 93−118.
Upa
Odaots, raud. Hõbeplateeringuga, ornamenditud putkega.
Odaots, raud. Hõbeplateeringuga, ornamenditud putkega. Peterseni I- või K-tüüp 10. sajandist (Petersen 1919, 31-33; Pedersen 2014, 94). On Saaremaa muuseumi ekspositsioonis (2024).
Kirjandus:
Pedersen, A. 2014. Dead Warriors – a study of weapon and equestrian burials in viking-age Denmark, AD 800-1000. National Museum Studies in Archaeology. University Press of Southern Denmark: Odense.
Petersen, J. 1919. De norske vikingesverd. En typologisk-kronologisk studie over vikingetidens vaaben. (Videnskapsselskapets Skrifter II. Hist. – Filos. klasse 1.) Kristiania.
Upa
Mõõk, raud. Käepide kaunistatud hõbetaušeeringuga mustriga, mis koosneb kolmnurksetest motiividest.
Mõõk, raud. Peterseni T-tüüp, dateeritud Skandinaavias 10. sajandi teise poolde (Petersen 1919, 152, 183). Käepide kaunistatud hõbetauśeeringuga mustriga, mis koosneb kolmnurksetest motiividest. Taolised mõõgad olid levinud lisaks Eestile Läti ja Venemaa läänemeresoomlastega asustatud olnud aladel ja Soomes, kus need võib dateerida peamiselt 10., aga vahel ka 11. sajandisse (Moilanen 2015, 153-154; Tomsons 2018, 62-65).
Kirjandus:
Moilanen, M. 2015. Marks of Fire, Value and Faith. Swords with Ferrous Inlays in Finland during the Late Iron Age (ca. 700–1200 AD). Suomen Keskiajan Arkeologian Seura: Turku.
Tomsons, A. 2018. Zobeni Latvijas teritorijā no 7. līdz 16. gadsimtam. – Latvijas nacionālā vēstures muzeja raksti nr. 27. Rīga.
Upa
Hoburaudsõlg, pronks. Õiekujuliste otstega, lameda rombi kujulise kaare ristlõikega, laiakannalise nõelaga. Kaarel hundihammasornament, nõela peal ringid.
Hoburaudsõlg, pronks. Õiekujuliste otstega, lameda rombi kujulise kaare ristlõikega, laiakannalise nõelaga. Kaarel hundihammasornament, nõela peal ringid. Üsna sarnased hoburaudsõled on leitud mõnedest Siksälä matustest, mis on dateeritud 14. sajandi esimesse poolde või kogu 14. sajandisse (Valk et al 2014, 151, 283) . Õienuppotsaliste sõlgedega matuseid on Siksäläs dateeritud ka perioodi 1350-1475 (Valk et al 2014, 234, 248). Upa sõlg on tõenäoliselt 14. sajandist.
Kirjandus:
Valk, H., Ratas, J., Laul, S. 2014. Siksälä kalme II. Matuste ja leidude kataloog. Tartu Ülikool: Tartu.
