Andmebaas
Meie andmebaas on vabaks kasutamiseks kõigile ajaloo- ja arheoloogiahuvilistele. Kui kasutad meie andmebaasi, palun ära unusta viidata:
Mägi, Marika; Palm, Piia Sandra. Archaeological Artefacts of Saaremaa. Foundation Osiliana / Tallinn University. Accessed: kuupäev.
Osiliana arheoloogiliste leidude andmebaasi on koondatud esemed Saaremaalt ja ümbritsevatelt väikesaartelt.
Andmebaas sisaldab peamiselt raua- ja keskaegsed leide, mida on võimalik klassifitseerida.
Dateerimatud metalli- või muud tükid jäid andmebaasist üldjuhul välja.
Keraamika on esindatud üksikute näidetena.
Andmebaas on töös ja täieneb pidevalt.
Valjala maalinn
Nael/neet, leitud kaevust puutüki seest.
Valjala maalinn
Õhukese laieneva keskosaga sõrmus, hõbe.
Õhukese laieneva keskosaga sõrmus, hõbe. Sarnaseid sõrmuseid on leitud Eura Luistari ja Saramäki matustest Soomes, kus need dateeritakse 11. sajandisse (Lehtsalo-Hilander 1982, 124–126) ja Abelnieki matustest Lätis, kus need dateeritakse 11. sajandi II poolest kuni 13. sajandi alguseni (Vasks 2008, 157–158). Lisaks leidub selliseid sõrmuseid Ojamaal, kus need on dateeritud 11.-12. sajandisse (Thunmark-Nylen 1998, Tahv. 143; 2006, 158). Saaremaal on samasugune sõrmus leitud Valjala kirikaiast 13. sajandi või 12. sajandi päris lõpu kontekstist.
Kirjandus:
Lehtsalo-Hilander, P.-L. 1982. Luistari II: The Artefacts. SMYA 82: 2. Helsinki.
Mägi, M. 2002. At the Crossroads of Space and Time. Graves, Changing Society and Ideology on Saaremaa (Ösel), 9th–13th centuries AD. CCC papers: 6. Gotland University College, Centre for Baltic Studies; Institute of History, Department of Archaeology. Tallinn, 2002. Loe raamatut: siin. Vaata arheoloogiliste kaevamiste jooniseid: siin.
Thunmark-Nylen, L. 1998. Die Wikingerzeit Gotlands. II. Typentafeln. Almqvist & Wiksell, Stockholm.
Thunmark-Nylen, L. 2006. Die Wikingerzeit Gotlands. I. Abbildungen der Grabfunde. Almqvist & Wiksell, Stockholm.
Vasks, A. 2008. Kurši padurē? – Pētījumi Kuršu Senatnē. Rakstu Krājums. Latvijas Nacionālā Vēstures Muzeja Raksti, 14, 153–166.
Mullutu
Kaksikspiraalpeadega sõrmus, pronks. Põhiliselt eestipärane ehtetüüp, mida naabermaades leidub harva.
Foto: Jaana Ratas.
Kaksikspiraalpeadega sõrmus, pronks. Põhiliselt eestipärane ehtetüüp, mida naabermaades leidub harva.
Loe rohkem:
Mägi, M. 2002. At the Crossroads of Space and Time. Graves, Changing Society and Ideology on Saaremaa (Ösel), 9th–13th centuries AD. Tallinn: Ajaloo Instituut, Tallinn/Center of Baltic Studies, Gotland, lk 108. Loe kogu teost: siin. Arheoloogiliste kaevamiste joonised on leitavad: siin.
Länga
Kannus, raud. Kannus on katki ja tugevasti roostes, kuid ilmselt on tegemist tüübiga, millel on ogadega ketas.
Kannus, raud. Ogadega ketas. Säilinud kuju järgi võib kannuse dateerida 1300-1340 AD (Ellis 2004, 137-138).
Kirjandus:
Ellis, M. A. 2004. Spurs and spur-fittings. – The Medieval Horse and its Equipment c. 1150-c. 1450). Ed. By J. Clark, J. Boydell Press.
Länga
Vöökett, pronks. Koosneb 68 suuremast rõngast, mida omavahel ühendavad peamiselt kuudisekujulised vahelülid. Rõngaste läbimõõt on ±3 cm, osadele on lükitud spiraalid. Rõngaste küljes ripub 7 cm pikkuste kettide küljes 12 väikest kerakujulist ja neljaharulist kuljust ja üks ristripats.
Vöökett, pronks. Koosneb 68 suuremast rõngast, mida omavahel ühendavad peamiselt kuudisekujulised vahelülid. Rõngaste läbimõõt on ±3 cm, osadele on lükitud spiraalid. Rõngaste küljes ripub 7 cm pikkuste kettide küljes 12 väikest kerakujulist ja neljaharulist kuljust ja üks ristripats. Ristripats kuulub samasse tüüpi ristripatsitega, mida on leitud näiteks Varbola linnusest ja Kaberla laibamatustega kalmistult (Kurisoo 2013, joon. 23:59), Saaremaalt viimati Mullutu sadamakohast (Mägi 2021). See kuulub 13. sajandisse. Vööketi ühes otsas oli ümara esiosaga lame pannal.
Vööketi kogupikkus 2,41 m. Samasuguseid vöökette on leitud mitmetest 13. sajandi laibamatustest, Saaremaalt eriti Valjala kiriku juurest (Mägi et al 2019).
Kirjandus:
Kurisoo, T. 2013. Hilisrauaaegsed ristripatsid ja ristimärgiga rinnalehed Eestis. Magistritöö. Tartu.
Mägi, M. 2021. Viking Age and Medieval harbour site at Mullutu in southern Saaremaa. – Archaeological Fieldwork in Estonia 2020. Tallinn: Muinsuskaitseamet, 107-120.
Mägi, M.; Malve, M. & Toome, T. 2019. Early Christian burials at Valjala churchyard, Saaremaa. – Archaeological Fieldwork in Estonia 2018, 93−118.
Valjala maalinn
Ammunooleots, rootsuga, raud. Neid on leitud mitmelt poolt keskaegsetelt linnustelt ja 2012. aastal ka näiteks Haapsalust Mängu tänavalt.
Ammunooleots, rootsuga, raud. Neid on leitud mitmelt poolt keskaegsetelt linnustelt ja 2012. aastal ka näiteks Haapsalust Mängu tänavalt (Russow & Allmäe 2013). Mäesalu on dateerinud need Eestis 13. sajandi esimesse poolde, kuna neid on leitud linnamägedelt, mida ta seostab kirjalikest allikatest teada olevate piiramistega (Mäesalu 1991, 174-175). Lätis dateeritakse need 13. sajandi teise ja 14. sajandi esimesse poolde (Mugurēvičs 2008, 192, 202, Griciuvienė 2005, 202), Venemaal 13.-15. sajandisse (Medvedev 1966, 116, tahv 31: 28).
Kirjandus:
Медведев А.Ф. 1966. Ручное метательное оружие (Лук и стрелы, самострел). VIII–XIV вв. М.: Наука6.
Mäesalu, A. 1991. Otepää linnuse ammunooleotsad. Eds. L. Jaanits & V. Lang. (Muinasaja teadus, 1). Agu, Tallinn.
Griciuvienė, E. (prepared by) 2005. Žiemgaliai. Baltų archeologijos paroda. Katalogas. The Semigallians. Baltic Archaeological Exhibition. Catalogue. Vilnius – Riga, Lietuvos nacionalis muziejus; Latvijas Vēstures muzejs.
Mugurēvičs, Ē. 2008. Viduslaiku ciems un pils Salaspils novadā. Rīga, 112, 202.
Russow, E. & Allmäe, R. 2013. From a suburban pasture to the urban cemetery – recent fieldwork in north-western corner of medieval Haapsalu. – Archaeological Fieldwork in Estonia 2012, 217-232.
Putkega ammunooleots, raud. Püramidaalse otsmikuga ammunooleots, suurima laiusega lehe allosas putkele üleminekul – Mäesalu tüüp A I. Vrdl sarnased näiteks Varbola linnamäelt (nt AI 3864: 1, 5299: 23, 305). Ammud tulid Baltikumis kasutusele juba 12. sajandi päris lõpus, kuid käesolevasse tüüpi kuuluvad otsikud dateeritakse Eestis peamiselt 13. sajandi esimesse poolde (Mäesalu 1991). Lätis dateeritakse sellised ammunooleotsad 12. sajandi lõpust kuni 14. sajandi alguseni (Mugurēvičs 2008, 202).
Kirjandus:
Mugurēvičs, Ē. 2008. Viduslaiku ciems un pils Salaspils novadā. Rīga, 112, 202.
Mäesalu, A. 1991. Otepää linnuse ammunooleotsad. – Eds. L. Jaanits & V. Lang. Muinasaja teadus, 1. Agu, Tallinn.
Ure
Nooleots (?), raud. Rootsu ots lamenev, kuid kael ruudukujulise ristlõikega (ruudu külg 6-7 mm), ots tundub olevat teravnev.
Nooleots (?), raud. Rootsu ots lamenev, kuid kael ruudukujulise ristlõikega (ruudu külg 6-7 mm), ots tundub olevat teravnev.
Mullutu
Nael, raud.
