Salme jõgi oli veel 1650. aasta kaardil Kuresaare ja Sõrve saarte vaheline väin. 2000. aastate alguse muistsete sadamate projekti käigus võeti vaatluse alla ka praeguse Salme koolimaja ümbrus kui esiajalooliseks sadamaks sobiv ala. Paraku on seal II maailmasõja ajal toimunud lahingud ning seejärel ulatuslikud maaparandustööd, mis teevad arheoloogilised uuringud keeruliseks. Nii ei suudetudki võimalikku sadamakohta lokaliseerida.
2000. aastate lõpus leiti teetööde käigus Salme koolimaja lähedusest kaks laevmatust, mida kaevati 2008-2012 (Marge Konsa ja Jüri Peets). Need olid osalt kohaliku, osalt võõrapärase ilmega ning neisse maetud sõjameestest enamik pärit Läänemere läänekaldalt. Mõned maetutest võisid siiski olla ka kohalikud. Kalmeid leidub paljude Saaremaa esiajalooliste sadamakohtade läheduses ning ka mujal on nende hulgas võõrapäraseid matuseid.
Salme I paat
Salme paat leiti, kui teetööde käigus avastati inimluid ning üksikuid esemeid 7.-8. sajandist. Säilinud olid ka paadineetide read. Surnud olid maetud suures klinkerplangutusega paadis, mille puit olid pea täielikult kõdunenud ja ahtriosa ehitustöödega hävinud. Paat oli olnud kuue aerupaariga, 11,5 m pikk, 2 m lai ning süvisega umbes 40 cm. Süsinikuanalüüside järgi otsustades oli Salme I paat ehitatud 7. sajandi esimesel poolel ning kasutatud matusekohana arvatavalt kas 7. sajandi lõpus või 8. sajandi esimesel poolel. Üks loomaluudest võetud analüüs dateerus ka perioodi 8. sajandi lõpust kuni 10. sajandi lõpuni (Konsa et al 2009, Peets et al 2011). Mõned ehituslikud detailid, näiteks paadineedid, osutavad Läänemere idakaldal laialt levinud paadiehitustraditsioonile (Mäss 2009). Taoline väike, ilma purjeta paat sobiski rohkem Väinamerel seilamiseks kui avameresõitudeks.
Paadist leiti seitsme inimese luid, mis olid täielikult segamini ega esindanud skelette terviklikult. Selle põhjuseks on peetud nii varasemaid kaevetöid kohapeal kui ka pakutud välja, et surnud olid maetud istuli (Allmäe et al 2011). Tähelepanuta ei tohiks samas jätta fakti, et enam-vähem samasugune pilt inimluudest avaneb pea kõigis Saaremaa ilma põletamata matustega kalmistutes.
Salme II laev
Salme II laev leiti jätkuvate teetööde käigus välja tulnud leidude põhjal 2010. aastal. Selle pikkus oli olnud 17-17,5 m ja laius 3 m. Sarnaste, kuid paremini säilinud laevaleidude, näiteks Kvalsundi, Ladby või Fromborki põhjal võiks arvata, et Salme laeva süvis oli 0,5-0,9 m ja parda kõrgus seestpoolt 0,8-1 m. Laevajäänuste all tumeda huumusejäljena säilinud kontuur osutas vertikaalsele kiilule ning sellele, et tegu oli ilmselt purjelaevaga. Salme II on seega seni varaseim arheoloogiliselt fikseeritud purjelaev Läänemerel.
Salme II laeva matuste kohal oli sajand tagasi olnud maapinnas lohk, mis ala siledaks lükkamisel täideti 20. sajandi sodi, mulla ja kividega. Ilmselt oli sellel kohal paiknenud matusekamber, mis puidu kõdunedes sisse kukkus. Samale viitavad kõdunenud orgaanikast jäänud viirud ning matuste asetus. Surnute toomine surnumajja, kus need paiknevad tihedalt koos ja kus eri aegadel surnute luud ajapikku segunevad, on Saaremaa tollasele matusekombestikule iseloomulik joon. Skandinaavias oli see komme tol ajal tundmatu, kuigi laeva matmise kombestikku võib pidada skandinaaviapäraseks.
Salme II laevast leiti 34 eri inimese luid. Surnud olid maetud kolmes ja osaliselt isegi neljas kihis, kusjuures nii alumist kui ka pealmist surnute kihti eraldas keskmistest kohati mitmekümne sentimeetri paksune liivakiht. Matuste ala oli lõpuks kaetud kivikihiga, mis meenutab teistest Saaremaa kalmetest/surnumajadest teada olevat kividest sisetäidist (Mägi 2021).
Matused
Kõik Salme veesõidukitesse maetud 41 surnut on olnud mehed ja sõdalased, nagu võib otsustada nii panuste kui ka skelettidel leitud vigastuste järgi. Mehed olid parimas eas, jõulised ja pikakasvulised. Panused olid uhkemad Salme II laevas, mis oli ka üldse paremini säilinud. Laevast saadi kokku 40 mõõka või mõõgakatket, sealhulgas kümme tervet üheteralist mõõka. Mitmed relvastuse osad olid kaunistatud heal tasemel loomornamendiga, mõned neist sarnased Valsgärde osalt sama perioodi kalmistult leituile Kesk-Rootsis, osad aga Edela-Soome leidudele. Eesti ja Soome rannikualade sõdalastele tüüpilisi ehteid nagu ambsõlgi või suuri ehtenõelu maetutele kaasa polnud antud, kuid säilinud olid mõned lihtsad rauast sõled. Sellised sõled olid levinud eriti Soomes, aga ka Kesk-Rootsis.
Märkimisväärsed on ka Salme matuste juures olnud 251 vaala- ja morsaluust mängunuppu ning 91 nooleotsa. Meestega koos leiti jäänuseid vähemalt kuuest koerast ning pistrikest, samuti teistest loomadest ja lindudest.
Enamik skelette olid omal kohal, kuid mõned surnud olid esindatud vaid osaliselt, näiteks kolju või sääreluudega. Väidetavalt leidus üksikuid eraldi inimluid ka mitmel pool muude luustike juures (Peets et al 2011, 2013). Vana DNA analüüsid Salme matustest osutasid mitmete surnute sugulusele (Margaryan et al 2020). Näiteks kuulusid neli kõrvuti asetsevat skeletti vendadele. Luustike 14C analüüsid dateerisid need üsna erinevalt ajavahemikku 650-940. Dateeringud ei ühtinud sealjuures erinevate välja joonistatud kihtidega, st vanemad ei olnud tingimata all- ja hilisemad ülalpool. Ka leiumaterjali võib dateerida 6.-9. sajandiga.
Nii Salme laev kui ka paat paiknesid eelviikingiajal mererannal. Erinevate arvamuste kohaselt toodi matused neisse kas ühekorraga või pikema perioodi, näiteks mõnekümne aasta jooksul. Ilmselt olid laevad olnud kaevatud poolest saadik maasse, kuid neid ei kaetud mulla või kividega. Sellest hoolimata pole neis olnud matuseid rüüstatud. Saaremaa ilmastikutingimustes püsib puitpaat koos umbes 50-70 aastat. Salme laeva katsid mingi tugeva tormi käigus kaldale uhutud meresetted ajal, mil puit oli hakanud juba pehkima, kuid püsis veel koos. Torm on lükanud ümber laeval olnud matusekambri, mis lõhkus ka selle kõrval olevad plangud. Lõpuks peitsid meresetted mõlemad veesõidukid koos neis olnud inimjäänustega.
